Siia teemasse võiks koguda antud aparaati puudutavad artiklid jms, tulevastel põlvedel hää lugeda võinii. Teen ise otsa lahti eestikeelse loba kribamisega.
CadZZilla alustas oma eluteed 1948 aasta Cadillac Series 62 Sedanette-na, mingil toredal ajahetkel tuli kodanik Billy Gibbons instrumentaalvokaalansamblist ZZ Top mõttele, et peaks ehitama ühe tõeliselt ilusa auto. Ümberehituse teostajaks sai Hot Rod Magazin-e toimetaja Gray Baskerville ja SEMA funktsionääri Pete Chapouris-e soovitusel legendaarne Boyd Coddington ja asjanduse disainis Larry Erickson, toona tegev taat Cadillaci divisionis, kus tema käe alt tulid 1985 Seville/STS/Eldorado (disaininud peale fjordi siirdumist ka näiteks 2005 Mustangi). Autot ehitati intensiivselt ja raha ei loetud, sealt ka arvestuslikult 900 000 dollariline hinnalipik, mis 1989 aastal tähendas veelgi enam.
PeasüüdlasedMasina nimi arusaadavalt koosneb sõnadest Cadillac, ZZ Top ja Godzilla. Viitena viimasele on numbrimärgiks I8TOKYO (I ate Tokyo) elik Ma pistsin Tokyo nahka.
Auto on ehitatud toimima, mille kinnituseks ka kunagine 2200 miiline proovisõit Hot Rod Magazine ajakirjanike poolt. Algselt plaanitud turvapuuridest ja võidusõiduvedrustusest loobuti kasutusmugavust silmaspidades ning tulemuseks oli Bonneville racer.
Katuse muudatused vormistas Craig Naff, terasest raami ehitas nullist Larry Sergejeff. Esivedrustus, lattrool ja pidurid pärinevad 1985 aasta Corvette-lt, igas nurgas istuvad Koni coilover-id, tagasillaks on Currie poolt parendatud Fordi 9" ja tagumised ketaspidurid võeti Lincoln Versailles-i varuosariiulist.
Velgedeks on Boyd Coddingtoni kaheosalised, rehvimõõduga esisillal 225/50VR16 ja taga 275/55VR16, kusjuures tagarattad on täiesti peidus ning esimesi katavad Cadillaci originaalstiili jäljendavad 22" alumiiniumtaldrikud korrektsete logodega.
Tehnikapoolelt võib terane silm tuvastada mõistagi Cadillaci tehase poolt eraldatud vana hea tuliuue 500 kuubise paadiankru, mis on Art Chrisman-i tarkustmööda mõnevõrra järgi aidatud, ning kuhu Pete Morell-i töö tulemusena külge istutatud Holley sissepritse ja Mike Hamm-i poolt valmistatud custom 2" torukollektorid. Käigukastiks mõistagi tugevdatud th400.
Esiotsas on kapott ja tiivad keevitatud üheks tervikuks, ühtlasi on muudetud kapoti ülemist osa ja uputatud esituled (nn frenched headlights). Rattakoopad ja tulemüür on valmistatud alumiiniumist. Kõik klaasid on loomulikult ainueksemplarid, nagu ka lugematu arv pisi- ja ehisdetaile. Tagumised fender skirts-id on omaette klassist. Kõige iseloomulikum detail on ilmselt ülipikad stiliseeritud tagatuled, keskel mõistagi Cadillac-i logo.
Värvitööd teostas Greg Morell, kasutades selleks Jan Kosmoski House of Color-i nimelises käitises toodetud uretaanvärve. Epokrunt, tumehall täitekrunt, mitmed kihid alusvärvi ja Baklažaanilillat pinnavärvi koos piisava arvu lakikihtidega tagasid esmaklassilise tulemuse.
Interjöör on Danny Drumm-i ja Bobby Griffey käsitöö, armatuuris võeti sihiks originaalisarnane clean look. Sestap on lisanäidikud ja tolle aja kohta ulmelise, Pete Morell-i kätetööna valminud, Sony stereo juhtimine peidetud armatuuri keskele, avaneva võre taha. Meenus veel selline ammuloetud detail, et peeglite korpuste valmistamiseks kasutati sama aastakäigu esistange käbisid-mune-midaiganes.
Muideks, Richard Ferlazzo disainis viimaste aegade ühe kaunima ideeauto Holden Efijy justnimelt CadZZilla-st inspireerituna (nuh, on ju ka näha).
Asjandusest on paljude rõõmuks saadaval ka korralikud mudelautod, sest parem vaadata CadZZillat oma öökapil, kui mittevaadata
MudelautudAhjaa, 1992 aastal külastas asjandus koos oma eskortmootorratta "HogZZilla"-ga ka üht Soome autunäitust.
