Cadillac Club Estonia

Et siis kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et selle kuu kuueteistkümnendamal päeval sai end hommikusele Frankfurdi lennukile sebitud ning mainitet kohta lastud lennutada. Peale mõningast passimist lubati järgmisele lennumasina sisemusse ronida, milleks siis esmakordselt juhtus olema A380 nimeline hõljuv kolakas' millest hetkel suuremat inimorgnismide transportijat pole inimaju veel leiutanud. Või kui on siis kokku meisterdatud teda veel pole. Igatahes oli tegemist ütlemata asjaliku atribuudiga, millega isegi kassid lendaksid, kui neil tiivad oleks aga 11 ja rohkema aja pärast pani kolakas rattad Frisko nimelise linnakese aerodroomil rattad kenasti maha. Edasine kuulub vist rekorxite raamatusse kirja panemiseks sest alla poole tunni kulius lennukist väljumisest lennujaamast väljumiseks, mille sisse mahtusid siis kõik protsedurid, mzis tarvilikud meerrika maa bürokraatlikus hierarhias.
Edasi sai natuke adapteeritud kohalikus õhus toimetulekuks vajalike hingamisharjutustega ning seejärel autot hankima mindud.
Kuna seekordne üritus startis kolme inimesega, kelledele järgmisel päeval pidi lisanduma viieks päevaks ka neljas kodanik oli vajalik vähe mahukama pagasiruumiga sõiduk. Algselt jäi valik fjord eskeipisle kuid bronn läks siski fjord eddz nimele. Siinkohal ei peatu hetkel kuidas ja milliseid trikke on vaja lufthansa veebilehel teha, et sobivamat hinda endale leiutada aga lühikese ajaga on seal võimalik saada mõistliku, peaaegu mõistliku ja ülima kirve vahel. Kui kellegil huvi võin sellest kunagi hiljem pajatada.
Nii Avise kontorisse saabudes valitses seal peaaegu olema tu inimhulk erinevalt LAXi büroost samas oli leti taga kollase rassi esindaja, kes kukkus Edge asemel mulle hõimlaste daewood pakkuma. Tegin siis selgeks, et seal riigis tahan ikka midagi meerikalikumat kui seda televiisorit. Nu asi lõppes sellega, et mõningase lisaraha eest sai fjord eksplooreri roolist leitud. Valikust käis läbi ka Traverse aga kuna tegu oli vaid valge isendiga, mis naisele ei sobinud siis tuli ikka fjord vailda. Kodanik leti taga hoiatas, et selle pagassi tänu kolmanda rea istmetele lamedaks ei saa. Ok olgu siis nii. Autosse asju toppidez oli see teem pisut jabur küll aga asja lähemalt ei uurinud.
Kuna sõbrale sai lubatud kohe ka kohalik ja hästi tuntud sild ära näidata tuli see tiir ära teha. Hiljem väikese ringiga friskost lahkudes sai ka pätifilmidest tuntud San Quentini kinnimajast mööda sõidetud.
Hilisem teema aga eeldas Fresnose jõudmist' et järgmusel päeval sujuvalt vegasesse jõuda ning lisanduv rahvas üles korjata. Üldiselt ilma erilise sebimiseta sinna fresnosse jõutud ka sai, kus siis eelnevalt bronjitud öömajas öö mööda saata. Sõidu ajal aga ei suutnud aru saada kas fjordi insenertehnilised töötajad tõesti kuuluvad idiootide seltskonda ning pagassi sellise debiilse lahendysega on õnnistanud. Fresnos lähenesin asjale RTFM stiilis ja voilaa, pagassi põhi sai siledaks. Krdi pilu oli loll ja fjordi insenöörid siiski idikate tiitlist säästetud.
Järgmisel päeval siis oli vajalik kohustuslik shopping hommikul läbi viia, mis toimus siis umbez sada mili fresnost lõunas ning peale kolme tundi kaubavalikutega tutvumist lähedalasuvasse Black Bear dineris kehakinnitust hankida. Imelikul kombel pole see ketisöökla varem silma hakanud kuid tegu siiski täitsa asjaliku kohaga, mida võib ka teistele soovitada.
Seejärel hakkas kell vaikselt jalaga taguma ning ligi 500 km vajas läbimist. Muidugi oli vaja vahepeal erine aod peatusi teha, milledest üks sai olema mingi kohalik farm koos oma poekesega kus nad oma produktsiooni pakkusid. Krt sai kaasa krabatud korralik hulk pähhkleid apelsine mandariine ja peab ütlema, et teil'seal praegusel hetkel sellist väärt kraami poest ei leia.
Edasine oli siis tursanäoga kulgemine vegase suunas ning miski pisut enne üheksat neljas kodanik sealt üles leitud ning viitsimatusest suuremaid ringe teha end kohalikku Motel8 nimelisse asutusse sisse pressitud. Mmingit erilist tahtmist linnapeale kolama minna ei olnud seega sai end kotile visatud ning silm looja lastud.
Hommik eeldas vegasest põgenemist kirde suunas ehk Zioni rahvuspark esimesena sihikul.

PS: kuna arvutit põle on vaid tahvel mille hingeelu suht võõras veel siisei tea kuidas pildimaterjal kohale on jõudnud. Kui targaks saan panenlingi siia senini võib proovida eelmise aasta linki ning liikuda juurkataloogi, ehk leite sealt katalooma Usa2015.

.....to ebe continued.

Sedapsi, et päev kolm algas siis Leaving Las Vegas ning suund I15North, ehk tee mis viib kuhugi põhja läbi Salt Lake City aga sinna pol ud plaanis jõuda. Esimene sihik oli Zioni rahvuspark kus kunzgi 2009 sai korra läbi sõidetud. Seekord siis suurema rahvahulgaga uuesti. Päris tore oli koos vahepealsete seisakutega nagu tavaliselt.Õnneks või kahjuks mingeid erilisi sekeldusi pol ud peale tavapärastr peatuste ning erinevate vaadete nautiMise. Vahetult enne raha loovutamist on seal zionis tore linnake kussai mõnuga aegasirgeks löödud ning lõpuks siis siiruviirulist teed mööda exasi kulgetud. 50 protsenti autos viibijatest olid üsna elevile ja nõudsid kohati silmaklappe kui sai mäkke tõustud aga hiljem sedz enam vaja ei läinid. Maõnda aega hiljem sai liigutud juba järgmise sihtmärgi suunas nimega Bryce Canyon. Kuigi oli igati noobel tähendas mäkketõus ka teatavat ilma jahenemist ning kohale jõudes oli asi juba päris jahe. Nii kuskil mõned kraadid plissi poolele. Hommikuks oli aga puhta miinuses. Öömajale sai sätitud lõpuks ühte toredasse asutusse kus igast rahvast koos oli, jä üsna mitmest rahvusest. Hommikul sai pisut molutades ringi vaadatud ning siis minema kolistatud,. Variante oli mitu sai siiski osaliselt tuldud teed kasutatud muidu oleks varsti jälle paari aasta tagusele teele jõutud kuna sihikule sai võetud Moniment Valley. Üldiselt tasus see ära sest kummalisi kohti jagus.Vahetult enne Page'i oli miski Hoover dami suurune ehitis no või peaaegu sama suur. Algselt erilisi plaane omamata sai sealt sirgelt läbi mindud ku iks ühe valgusfoori taga passides imbus autosse meeldivat aroomi mida põhjustas tänava äärde lohistatud suureemat sorti BBQ ahi, mis tähendas hoobilt üht korralikku söömaaega. Krt paremat bbq'd polnud ma veel saanud

Ok väike katkestus praegu. Asjad vajavad tegemist.

Ojee, see sõidu ajal kirjatuvi mängimine on üks paras ikaldus, eriti kui sul kaaslasi mitu. Sellisel juhul on tegemist, vähamalt praegune praktika näitab mission impsiivle sarnase tegevusega.

Ok Jätkame sealt kus pooleli jäi.
Peale mõnusa liha ja soolatud maapähklite, mis muide oli korraliku äbriga laual ootamas, konsumeerimist sai siis edasi liigutud. Koha nimi oli Page, kui seda varem ei maininud nii, et edasi sihik Monument Valley poole. See teekond lõppes aga kiiresti. Vaevalt Page nimelisest kohast väljutununa sattus teele ette Antilope canyon. Paara aastat tagasi sai sealt samast liigutud a ju siis ignoreerisn seda, set tookord sai vastupidises suunas 4Cornerit taga aetud. Ok, tehtud mõeldud ning vasakule keeratud, mis tähendas, et sattusime Lower canyonisse. Nagu sellistel puhkudel ikka sai kohaliku vaatamisväärsuse huvides mõned rahad eraldatud ning ekskursiooni algust oodatud. Õnneks mitte kaua.
Giidiks sai üks ütlemata tore tegelane, kes küll kohalikku hõimu ei kuulunud (vähemalt välimuse järgi) aga see eeest oli tore lobiseja jne. Peale ca 10 minutis jalutuskäiku ei kusagil, tuli esimene katsumus ning peaaegu mööda keerdtreppi maapinnast alla laskudes sattusime ühte koopasse või õigemini mingisse käiku mille kohal siis kohati sinist taevast näha oli.
Rahvas kokku kogutud, tehti kiire ülevaade fotograafia põhitõdedest ning anti soovituslikud nõuanded kuidas omi pildimasinaid seadistada. Ütleme, et ka need kodanikud, kes pildimassinates midagi ei tea ega pole ka teada tahtnud sattusid vaimustusse, mida kõike teha saab. See tehtud sai sii ligi tunnike mööda seda käiku jalutatud nauditud ülevaid vaateid, mis pildistamise järel veel erakordsemaks muutusid. Kohati oli käik ikka üsna kitsas, nii et vaala mõõtu kodanikud võiksid enda ja teiste huvides sealt eemale hoida, muidu oota nagu Puhh jänese urus, et kaalus võtaks piisavalt alla et edasi liikuda. Käigu lõpus oli jälel väike trepikatsumus ja kui nina jälle maapeale pistsid oli kaunis üllatav vaade, et maapinnal ei ennustanud miski seda kus kohast sa just välja tulid. Ah jaa, kodanik kiid andis teada, et Win 7sse installitud mingis pildiseerias olev foto on sealt pärit.
Jälle maapeal sai tagasi auto juurde laekuda. Sai seal siis juttu puhutud ja ülla ülla, kuulda eesti keelset juttu. Mingi kolmene seltskond 2 naist ja mees sutlesid meile hästi tuntud murrakus. Ok sai siis juttu puhuma mindud, nagu seal mail kombeks ja teada saadud et noorem generatsioon on eestist kohale veerenud aga vane naisterahvas Frisco kandis aastat 5 veetnud. Ei saa salata, see 5 aastat seal olemist polnud eestlast murdnud. Ikka sama tõrges ja kidakeelne justkui kardaks midagi. Mees vist ei poetanud silpigi, küll noorem naine rääkis pisut. Kuna sellises verbaalses õhustikus ei viitsinud aega viita sai lahku mindud. Aa, eestlaste jutust tuli välja et sõidukiks olev rüüsler karavan olla ka nende eluasemeks sellel tripil. Nuuh, tore on.
Enne lahknemist uurisin, et kui nad Monumentide poolt tulid siis palju sinna maad on. Vastuseks oli, et miski 50 mintsa sõitu. Nuuh, ju minu altzheimeri laiti poolt puretud mälu andis valesid signaale. Sõitsime siis mõnisada meetrit edasi või tagasi või tagasi ning läksime kanjoni alumisse otsa. Erinevus Upper and Loweri vahe siis selles, et alumisse tuleb laskuda aga ülemisse saab lihtsalt sisse kõndida, kuigi et sinan jõuda peab kasutama kohaliku suguharu teenus,t mis sind sinnani viib. Nu üldiselt oli tegemis samaväärse vaatamisega nagu eelmises osas nii, et ei midagi üllatavat aga samas ka mitte igavat. Samas meenutas see rohkem koobast, sest taevast oli märkimisväärselt vähem näha. Ah jaa, ka siinne teejuht tegi teatavaks pildimassinate soovituslikud seaded nii et nende kasutamine oli igaühe teha kas ja kus keegi kasutas neid. Olulisemaks osaks oli väriseva käe puudumine, sest valgust oli vähem.
Ah jaa, eelmine kiid tegi ka ülevaate kuidas need imelikud moodustised seal kandis tekkinud on s.h. monument valley, ehk siis liiv vesi, tuul ja päike. Kui keegi tahab siis tehes sellise mitmekihilise koogi ja mikrouunis ära küpsetada. Saab teha oma minii mesa.
Nii päike oli mama languse faasis, mis ilmselgelt viitas, et monumendid jäävad täna ära, isegi siis kui 50 min sõitu ainult.
Varsti sai selgeks et 50 minutit oli vist rüüsleri märg unenägu või oli see üks väga kiire rüüsler. Igatahes oli juba pikalt pime kui lõpuks Kayentas maandusime ning sealt miski ulualune leida. Krt kuigi teede ristumine oli seal ainult mõned motellid ja need juba hinna küsimises tagasihoidlikkust ei evinud. Õnneks sai ühest peretoa sama raha eest, mida teine kahe kodaniku majutamise eest küsis, seega väike sääst kulus ära.

Järgmine päev algas siis Monumentid külastamisega aga sellest pisut hiljem.

Korra eelmise päeva juurde tagasi minnes siis sai arutatud seltskonnas seda eestlaste punti ja üldiselt jäi kõigile mulje, et midagi just kui oli valesti ja mina kui üks vandenõu teooriate leiutajatest pakkusin välja, et ehk oli see kodanik, keda viis aastat meerika polnud ära rikkunud ehk omamoodi illegaal seal riigis. A võibla oli see lihtsalt nende organismide eripära. Samas, nii jubedad need motelli hinnad pole, et kolmekesi ei võiks endale mugavamat olemist kui rüüselri iste lubada.

A tühja kah.Olulisem teadmine tuli sellest, et põhja Arizona on kohati teises ajavööndis kui ülejäänu Arizona (see on ainuke osariik, kus kellaga ei mängita ja see tõttu ollakse kord Pacific kord jällegi Mountain time zone'is. Ju põhjas, mingis indiaanlastega seotud piirkond mürab kellaga nagu muud meeriklased ja jewropiidid.

Sai siis lõppeks Monumentide kanti liigutud, mõningane raha selle eest loovutatud ning siis pisut ringi vaadata. Kuna ilm oli ilus ja auto vähe nooblim s.t. kõrgem siis sai ette võetud ka monumentide vahel tiirutamine, mis eelmisel korral vastikult treppis tee ja mitte kõikse parema ilma tõttu üsna lühikeseks jäi. Igatahes kulus tubli kaks kolm tundi, et kogu tiir (ca 17 miili) ära teha, ning erinevate John Wayni filmidest pärit vaateid nautida.Samuti sai end haritud formatsioonide osas - osaliselt. Suuremad latakad on mesa'd, nendest väiksemad on butte'd ja siis oli ka oma nimetus jäänukite kohta, millede nimi ei taha meenuda, aga ehk siis kui algul on mesa, siis saab temast butte (hääldus bjuut mitte butt nagu arvata võiks ) ja viimane faas enne lahustumist on siis see mille nime ei mäleta.
Igatahes oli asi seda väärt, et see tiir tehtud sai.
Lisaks looduskaunitele vaadetele, olid seal kohaliku hõimu esindajad oma näputööd müümas. Üks neist oli tore naisterahvas, kelle rõõmuks ta koma teist ära müütas, kuigi nii münigi ehe oli peaaegu et muidu saadud, sõna otseses mõttes. Teises kohas aga arvas müügimees, et naestele pakub kõikse rohkem huvi asi millele ta oma töntsaka sürme suunas ning kähiselvat-rämedalt Gorilla kraaksatas. Mine hullu tea, mis huvid tal selleks olid. Rohelistest kupüüridest ükski seal omanikku ei vehetanud.
Tarvidu söögi järgi, sundis seal asuvat toitlustusasutust külastama, kuid veidral põhjusel otsustati seal päevase ja ühtuse pea söögikorra vahel pea nelja tunnist vahet pidama. Seega sai sealt punuma pandud ning siis vastupidises suunas liigutud võrreldes sellega, mis paar aastat tagasi sai sõidetud.
Läbi mingite kohaliku tähtsusega teekeste sai sõidetud Four Cornerisse. Siinkohal peab tunnistama, et mu mälu pettis mind üks jagu ning tänu sellele, et süüa ei antud ünnestus sinna nelinurka jõuda, umbes kümme minutit enne sulgemist, ning piletitädi meilt sissepääsu eest raha ei tahtnud. Minu peas oli jäänukmõte sellest, et asi avatud kuni päikeseloojanguni, naine väitis et mingi jube varajane aeg. Nu temal oli õigus, sest kell viis oli see varajane aeg, mil hõim väravad sulges.
Nu sai pisut seal nurgas aeletud ning siis edasi, või tagasi, sest nimetet koht jäi kõige idapoolsemaks pikkuskraadiks sel korral.
Kuna järgmisel päeval oli plaanis Suurde kanjonisse jõuda siis oli päris mitu variant kus ööbima jääda. Kuna pakkusin välja võimaluse, et omiku võiks kiiresti sebida end läbi kivistunud metsa, siis sai suund I40 peale võetud. Et sinna jõuda võttis see tubli krt teab mitu tundi aega. Ehk sisuliselt sai läbitud teekond mis ühest eesti otsast teise ja pisutrohkemgi oli. Mingis suvalises kolkalinnas sai lõppeks ka mingis hiinlaste süüki konsumeeritud. Enne seda sai aga mingi kohaliku indiaanlase šittadiktsooni kuulatud. Ajas vist toredat juttu aga lõppeks tahtis ikka münti saada nagu algusest peale arvata oli. Lisaks sellele oli kaasatud ka mingi koerte punt kes ilmusid kambakesi ei tea kus kohast kui ma just corn dogi konsumeerima hakkasi. Õnneks mina võitsin ja koerad lahkusid teadmata suunas.
Igatahes sai kuskil Holbrookist idas asuvasse motelli end sisse möllitud ning uut hommikut ootama jääda.

Maailm on väike nagu näha Kursakaaslane rääkis et nägi USA-s eestlasi, chekkisin siis faktid järgi, ja tuleb välja et nii ongi.

Nii palju on teada, et rååsleris päris kogu aeg ei ööbitud ikka, kolmekesi ikka våårastemajas

Ja täitsa normaalsed inimesed on, mitte mingid kahtlased

Edit: typo ja loogikavead.

eheh, maailm väike neh. Ju ei olnud meil sättumust pikemalt juttu puhuda .

Edasine päevaplaan sai siis sedasi, et startisime varakul nii umbes täpselt, et tõpselt ja pisut natuke hiljem jõudsime petrfied foresti rahvuspargi väravasse. Ega see täpselt laekumine midagi muud tähendanud kui et sai lihtsalt varem pihta hakata, pealegi tõotas päev pikk tulla. Juba kolmandat korda sealkandis ja ikka tore. Ilm oli kah nauditavalt kena, mitte just soe aga puhas selge taevas ja olematu tuul tegi kõik hästi nauditavaks. alustuseks siis vaated kuumaastikule ning lähemad tutvumised kohaliku floora ja faunaga. Viimastest siis olulisemaks eksemplariks jackrabbit ja tema suguselts. Üsna töntsakad tegelased. Igatahes aega näis neil olevat ja kuhugi joosta kiirelt polnud vaja. Võrreldes siis varasemaga sai ka tarkust juurde krahmatud. Selsel platool on siis ülimalt hea vaade ning kuskil kaugustes olevad mäed olid siis tubli 200km (hiljem sai nendest ka täitsa lähedalt möödutud) ja ka muud märgid mis justkui suht lähedal osutusid nii 100km plussiga kaugusel.
Edasi siis sai ka need kummalised maaseest väljutunud puud, mis väidetavalt 225miljonit aastat vanad. üle vaadatud ning korraks ka oma kanniga seda ürgset loodust tunnetatud. Eks neist ole ma ka varem kribanud aga üks omapärane nähtus on see küll, kus puit on võtnud kivimi vormi. Pärast lihvimist on diletandil pea võimatu aru saada, mis kivi ja kiviks loodud ja mis toopiline mets, mis kivikuju omandanud.

Kui pargi teisest otsast väljutuma hakkasime sisi oli bad timing. Sel ajal kui väravast välja veeresime sisenens üks prantsuse numbrimärkidega mersu veok, nu midagi sellist, mida kuskil militaaris näha võib. Ju oli mingite maailmaränduritega tegemist.

Mingi aja pärast tuli siis Holbrook vastu kus kohalikus söögimajas sai pisut toidupoolist manustatud. Krt jätkuvalt meeldivad sellised kohad seal, kus osatakse täitsa nauditava söögielamust korraldada aga kohad ise näevad vanad ja väsinud välja. Meite rahvas vist käiks suure kaarega nendest kohtadest mööda aga seal näe tullakse pea et ekskursioonina kohale. Üks penskareid täis buss maandus otse paraadnajas. Ikkagi vana ja auväärne putka, kindel kvaliteet järelikult. .

Peale seda polnud muud kui I40 ja Flagstaffi poole. Lõpuks seal siis nina põhja poole. Igaks petteks sai ka jälgitud kus miski majutusasutus asub, no neid jagus nagu ma seda poleks varem teadnud, sest järgenv öö tuli suure tõenäosusega seal veeta. Edasi juba tee 180, mis suht tore sõitmine oli. Kuna tegu suht kõrgustes olemisega, nii umbes 2km plussi ja miinusega, meenutas see meite kliimavööndit v.a. et lisaks olid veel pa teist samakõrged mäed seal samas kus suusahooaeg vist täitsa kestis.

Varsti siis tuli koht Valle kus Williamsi poolt tulev tee ja Flagstaffi poolt tulev tee saavad kokku. Valle osustus kiirel vaatluses päris meeldivaks paigaks. Kui kellegil plaanis sinna kanti minna ja Suurde kanjonisse plaan minna siis see koht sobib majutumiseks ja chillimiseks vist kenasti. Igatahes oli seal miski putka poeke mille ees siis päris toredad sõidukid presenteeritud. Kui need oma garages oleks oleks elu enam kui lill kvadraadis .

Lõppeks laekusime kanjonisse. Need kodanikud ja neid oli kaks, kes esmakordselt seal olid siis neil võttis karbi lahti nagu mul endal kui aastat kuus tagasi sinna sattusin. Kuna tegu oli koolivaheajaga ja nädalalõpuga siis oli muidugi rahvast murdu. Vähemalt kesksemas kohas aga muidu polmnud suurt midagi muutunud. Ikka leidus ohtralt neid, kes käisid adreka laksu otsimas, turnides piireteta alal kivide ja rahnude peal. Aga päris lõbus oli kuidas üks ruotsi keelne tibi sõna otseses mõttes voolas seal piiretega ala, ju kõrgusekartus oli sellel tasemel, et kaasas olnud noormees nägi kurja vaeva kuidas seda tibi seal edasi toimetada.

Jällegi detailidesse laeekumata oli ilusad vaated, pealegi selge ilmaga veel eriti.
Vaikselt siis liikusime turismikeskusest eemale ida poole, et teeni 89 jõuda ning seal siis Flagstaffi tagasi jõuda.
Loomulikult läks pimedaks varsti ja siis suht tursa näoga sõidetud. Krt see fjord oli päris hää käru, aegajalt avastasin, et kiirus läks 85 plussi peale nii, et ei saanud arugi. Ah jaa, see sõitmine tuletas meelde, et Arizonat on tabanud ikka see ringteede hullus. Juba eelmine aasta sai selline tähelepanek tehtud aga tuleb välja, et asi kipub seal vist epideemia mõõtu võtma.

Poole kohaga öö ja õhtu vahepeal sai siis Flagstaffis maandutud ning, et asi liiga igav poleks sai ka kohaliku kaubandusega tutvust tegema mindud. Ähh ega muud polnudki kui rahvapood Walmart.

Flagstaffisty siis hommikul lõuna poole sest eelmine aasta jäi üks Sedona nimeline koht ette aga ei õnnestunud lähemalt tutvust teha. Nimetatud linn asub siis teel nr 89A, mis osaliselt liigub paralleelselt I17. Enne sedonasse jõudmist oli lihtsalt tore liikuda kuniks mingi asustatud punk meelitas sedasi, et tuli väike peatus teha. Igati tore oli, lisaks seltskonnale meestele, kes vist lähikonna parimat kohvikut haldasi lendasid seal sellised liblikad ringi (vabas looduses), millede nägemise eest aasta varem ühes liblikamajas raha sai välja käidud. Aga Sedona ise oli selline tore koht. Tundus et igat mast karvaseid ja sulelisi meelitab koht ligi. Igatahes mingite Canada päritolu ja üsna hipilike tegelastega sai paar minutit verbaalset suhtlust arendatud.
Arvestades igast plakateid jms, mida siin seal presenteeriti on see kant korduvalt filmilindile jäädvustatud, peamiselt westernites ( nimekirja leiab siit http://chickflickswesterns.blogspot.com ... izona.html" onclick="window.open(this.href);return false; ). Üldiselt soovitan seda kohakest soojalt, sest päev paar võiks seal lihtsalt oleskleda ja ilusaid vaateid nautida.
Peamiseks teemaks aga osutus ühe poekese külastamine, mille haldaja oli keegi prantsuse päritolu daam kes peab kodus egiptuse päritolu meest. See poeskäik sai igati lõbus olema vähemalt minul ja paari naise jaoks samas rikastusid ühe koti võrra (mida teatavasti naistel kunagi liiast pole). Nimetet naisterahvas pani mingit nonstop juttu ja oli ülimalt rahul sellega, et sai sellist nalja visata, mida jänkidega kuidagi ei saa. Hää seegi.
Kui piisavlat sai ringi trambitud võtsime sihikule ühe söögikoha ja seal sai üks korralik ja maitsev burks konsumeeritud. Lisandiks pakuti maguskartulist friikaid, mis automaatselt liigitusid parimaks friikaks mis minu seedetrakti läbinud. Tasub isegi proovida.
Kui juba piisavalt molutatud ja väikse retromaigulise pudelipepsi kah sisse valanud liikusime edasi. Kaarti vaadates oli mõistlik läbi Jerome minna ja siis sealt edasi põhja poole. Seega sai läbitud see kant kus eelmine aasta hakkasid häirivalt silma ringteede rohkus. Tundus, et aastaga oli veel paar tükki lisandunud.
Enne Jerome sai läbitud Cottonwood, ilma et see midagi tähendanuks aga pisut hiljem selgus kohalikke uudisvoogusid jälgides, et pollarid lasid ühe tegelase samal päeval (õigemini öösel) maha. Mingi Idaho päritolu pereband oli kohaliku Walmarti töötajaid häirinud ning hiljem ka parklas suurt tüli põhjustanud. Seega bändis üks liige vähem koha. Ju otsivad asendusliiget, nii et kes tahab võib end pakkuda. .
Jerome oli samasugune kui aasta varem ja samuti selline mõnus koht mittemillegitegemiseks. Mida sia seal siis kah mõnda aega tehtud.
Edasi polnud muud kui siht Las Vegase poole. Seekord sai hotell bronnitud 3ks ööks ning valik langes sellele hotellile kus 2 aastat tagasi oldud. Aga enne kui sinna sai jõutud oli tundide viisi sõitmist, kõiksepealt Kingman ning siis ca 1,5 tundi Vegasesse. See Kingmani Vegase vaheline tee on kummaline. Pole kordagi seal ühtki menti näinud ning tavaline liiklusvoog evib sujuvalt kiirust +20 ja rohkem MPH-d kui märkidel lubatud.
Igatahes lõppeks sai miski julgelt 9 läbi vegasesse laekutud.
Jätsime siis ühe reisikaaslasega hüvasti ning kobisime oma hotelli. Pisut hiljem sai produkte hankima mindud, sest hommikusööki seal enam ei pakutud küll aga igas numbritoas on selline kööginurk kõige tingel tangelig, mida iga kodanik, kes vähegi köögis viitsib tegeleda endale päriseks tahaks.

... jätkub.