Igavus tapab vol 4.

[antoonio]

Sobilik materjal sügis-talviseks hooajaks.

[DevilDeville]

"Naised on sooj4tkamiseks, poisid lustimiseks aga t6elist kirge suudab rahuldada vaid lammas"

Albaania vanas6na

[90Deville]

Mees tuleb komandeeringust koju ja leiab naise armukesega voodis. Selline anekdootlik loo algus, aga näed, lõppes pussitamisega....

[DevilDeville]

Miks katoliiklased ei usu kondoomidesse? Sest pisikesed poisid ei rasestu.

[DevilDeville]

K: "Kui Soomes istuvad autos, mis ei ole varastatud, mustlane, neeger ja venelane, siis kes istub roolis?"
V: "Politseinik."

[DevilDeville]

http://www.youtube.com/watch?v=vR4wDPfsmZ0

[90Deville]

http://www.tartupostimees.ee/1279116/ju ... -valjasoit" onclick="window.open(this.href);return false;

alla ei tohi anda, kui masin veel söidab siis tuleb alati retke jätkata

[DevilDeville]

Läksin sõpradega linna jooma. Noh, tegelikult oli kokkulepe ainult ühega, teisega sattusime kokku õnnekombel. Muidugi, kui sa lähed Tartus jooma ja ei satu ühegi tuttavaga kokku, siis oled sa tõesti kuri ja ebameeldiv inimene. Minul läks napilt hästi.

Sõbrad on mul haritud inimesed. Nad rääkisid oma töö- ja elukogemusest, aga enamasti kiskusin ma jutuotsad enda kätte ning sundisin ka sõpru tunnistama, et ma olen ikka tõesti hea luuletaja. Kiitsin oma kannatuste sügavust ning kestvust, kinnitasin, et pole ühtki rida kirja pannud ainult fantaasia, empaatia ja mõistmise baasil – kõik olen ausalt läbi põdenud. Sõbrad noogutasid ja kui arvasid, et ma ei märka – vahetasid omavahel pilklikke pilke.

Siiski, mul on ka paar naljakat lugu. Lasin need käiku ning, et ma aeg-ajalt lubasin ka sõpradel endil rääkida ja neid kiitsin, siis püsis õhtu üsna kenasti koos. Hapumaks läks kõik sel hetkel, kui meile lauda istusid kolm graatsiat. Neist esimene küsis kohe: „Noh, kes viib Luise tantsima?“ ning vaatas seejuures minu otsa.

Rehmasin tõrjuvalt käega, mis tantsitaja nüüd mina. Meil on siin, lubage-lubage, vestlus pooleli.

„Ah, missugune!“ hakkas aktiivne noor naine mind hurjutama. „Ise vana ja kole nagu kuivatatud ploom, aga temal on vaja noortele naistele ligi litsuda! Ise veel abielus, kuidas mõnel ikka üldse sündsustunnet ei ole?!“

Vaikisin mornilt, mida ma saanukski enda kaitseks öelda. Sõbrad, seevastu, olid hoos – pool meetrit kasvasid nad pikemaks istudeski, nende õlad paisusid, nende sõnadesse tekkis muretu, ent hästisuunatud jõulisus! Millised toredad, vahvad, noored mehed, lausa lust on selliseid kuulata, neiukesed sulasid nagu või suvepäikese käes kuumal kivil.

Igas elus on hetki, kui tunned, et samamoodi enam jätkata ei saa, miski on paratamatult läbi, murdunud, lõppenud. Edasine pingutamine on mõttetu. Kuitahes raske see ka ei oleks, tõusin ma püsti ja püüdsin kõigile kena õhtut soovida, aga keegi ei kuulnud mind, mitte keegi. Peeter oli ära uppunud Luise silmade merre, aga ma pean ütlema, et sellest põhjatusest aimus hulgaliselt põrgulikke tulukesi. Küllap Peeter nägi paremini, mina ainult aimasin.

Veiko jutustas lugusid oma tööst kus nii võrratul moel segunesid eruditsioon ja vaimukus. Mis peamine, kui Eda või Triinu rääkis, siis Veiko kuulas, sellist kuulamist, oh, kes ei tahaks niisugust kuulamist kogeda?! Iga sõna, mille pillad, nopitakse üles kui kallis aare, iga vihje tuntakse ära, iga viipe suunas vaadatakse ja teinekord antakse su vaimukusele vaikselt toitu, hoitakse sind paari sõnaga reel, juhatatakse kätte uus tänuväärne teeots, mõttelõng, mis veel ilusam kui eelmine ja seda kõike täiesti isetult.

Ei kuulnud keegi mu minekut, ei tõusnud kellegi pilk mind saatma. Tõmbasin krae üles ja vaarusin vaikselt kodu poole. Füüsikahoone juures jooksis minust mööda üks noormees, ta tuli Riia mäe poolt, tema silmis põles kummaline helk, tema nägu õhetas.

„Tahad, kena noormees, tahad, ma loen sulle luulet?!“ hüüdsin ma joobnult ning haarasin tal varrukast. Noormees püüdis ennast lahti tõmmata. Tema suurtes, tundlikes hirvesilmades helkis pelgus selle maailma õuduste ees, suutmatus silmi sulgeda, lummatuna vaatad kuidas kaovad maailmad üksteise sisse, kuidas kaovad maailmad lillede kroonlehtede vahele ja sina ei saa midagi parata, see on ilus ja õudne ühekorraga.

„Ma loen sulle luulet, jah, ma loen sulle luulet!“ tundsin ma, et nüüd on õige hetk, nüüd leian ma oma lugeja, oma ande austaja, nüüd kerkib muusa mu rinnust kui tõusulaine... Noormees pöördus järsult, tõmbas endal tagi seljast, ka kott pudenes õlalt ja jooksis, esemeid minu kätte jättes, minema. Olin liiga väsinud, et talle järele tõtata. Pealegi, juba kostsid veel ühed sammud, need olid naisterahva sammud, mitte kunagi ma ka ei pääse neist, mitte kunagi! Ja siis hakkas see naine laulma:

jah, sina oled nagu sangar seiklusfilmis
ohu ees ei sule iial silmi
ei sa satu hätta
ja mina küll sind jätta
ei, ei iial saa
kui tarvis, tähti taevast alla tooma sõidad

Vaiksel sammul, ent valjult kõõrutades, astus see kole olevus minu poole. Nagu lind, kes on leidnud ussikese, lähenes ta mulle. „Milline õilis lugu, et selline vapper rüütel minu teele sattus. Selles kotis,“ seletas neiu, „on minu bakatöö! Ja sina, sina päästsid selle! Ma ei tea kohe mida ma teeks! Oh! Milline mees!“ neiu vaatas mind varjamatu imetlusega. „Tõepoolest, milline mees! Palun tule ka kaitsmisele! Palun-palun-palun-palun-palun!“

[ain]

ära rohkem peale võta.

[antoonio]

Vot sellist asja võib Haapsalus täna-homme kohata.
Selline tagasihoidlik grilliaparaat :D.

[Maur]

Noojah

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/uu ... d=66422546" onclick="window.open(this.href);return false;

[ain]

Tänase päeva parim uudis tuleb venemaalt. On mis on aga vahel tabavad nad ka märki...
http://sport.postimees.ee/1310284/putin ... d#comments" onclick="window.open(this.href);return false;

[antoonio]

Mingi EMTi või kurat teab, mis kala aga viimase paari kuu jooksul on märgatavalt sagenenusd mingid random kõned. Pidevalt küsitakse mulle teadmata persoone ja samuti ka mingeid natšalnikuid. Täna hommikul lausa helistati venemaalt ja taheti mult mersut ära osta. Mingit mersu kaubikut. Ma ütlesin et kui ta väga tahab siis ma osatn ühe enne ja müün talle siis maha.
Taat toru otsas sai üksjagu naerda ja siis vabandas viisakalt. A suht sihke nsvli aeg tuleb meelde oma analoogtraatide ja random kõnedega.

[90Deville]

http://www.youtube.com/watch?v=8Xm0zLDyoVQ" onclick="window.open(this.href);return false;
Keeleoskajatele

[DevilDeville]

Isa kuuleb varahommikul köögis kolinat. Läheb asja uurima. Näeb - pojakene baarikapi kalla.
Isa küsib: "Mis siis nüüd - öösel minu konjakit näppama?!"
Poeg vastu: "Tead isa, mul selline lugu, et minust on nüüd mees saanud..."
Isa vaatab algul mõistmatult häbenevat poega, kuid siis tuleb mõistmine. Isa nägu venib laia naeru täis, võtab konjaki, kallab mõlemale ja ütleb: "Istu poja, võtame selle peale! Sellist asja tuleb ju tähistada!!"
Poeg vastu: "Konjakit võtaks küll, aga istuda praegu hästi ei saa...."