Cadillac Club Estonia

Mingit sorti kokkuvõte siis.

Kohalolek pea 3 nädalat (seda siis tänu ka sakslaste panusele).
Viibitud 3s osariigis Cali, Arizona, Nevada ning kokku läbitud rohkem kui 4200km.
Sõidukiks Fusini fjord ja asi oli suure tõenäosusega 2lirtsune ecoboost. Kärab üldiselt süita ja ei midagi silmariivavat temas pole. Kui mondeona lõpuks siia jõuab ilma et mingeid eurovääratusi sisse ei topita siis kassid seda ostaksid. Pagass oli pisut väiksem kui varasematel impalatel tuli vähe hoolikamalt asju sättida, et ära mahuks. Benakulu oli suht samas augus impalaga, mis muidugi vähe üllatav (midagi 8,4 umbes 100 km kohta), a ju mägedes turnimine on suurema mootori puhul ökom kui lamedal platsil kulgemine.

Üllatav tähelepanek tekkis, et Arizona on siiski üsna "valge" osariik. Phoenixi kant võib muidugi värvilisem olal aga need kandid kus sai oldud oli tumedate ja latiinode suhtes üsna vaene. Eriti Yuma ja Tucsoni kant. Tea kas kardavad tagasi Mehhikosse katapulteeritud saadud.
Nii nagu eelmine aasta andis Utah oma panuse on Arizona vähemalt samaväärt kant ringikolamiseks. Suur pluss on see, et erilisi sademeid poel vaja karta ning kui tundub, et on natuke palava võitu siis leidub ikka mõni küngas kuhu otsa jõudes on ilm märgatavalt jahedam.

Ka San Diego on ütlemata lahe koht. Pakun et toredam kui LA aga eks see sõltub mida keegi lahedaks peab.

Krt ja üks asi veel. Kui jälle Vegasesse peaks juhtuma siis peab end ikak sättima kas nädala algusesse või keskpaika. Saaks mõttetu hinnaga ulualuse. Nädalalõpud vöönatakse pisut kirveks aga mitte üle mõistuse nagu seda New Yorgis tehakse.

Eks näis millal uuesti aga tahaks pisut põhja pool kolada või siis idas. Atlantic City veel nägemata ning paar mõttetut osariiki seal kandis kah puutumata veel.

Ja muidugi põhiline, mingis metropolis lihtsalt aja suretamine ei ole meile just suurim lõbu. Ikka auto ja suvalised kohad on märksa põnevamad ja oht mõne eestlasega kokku joosta on pea olemata :D.

Nii, aasta 2014 sai lisa seekord siis oli siht kindel Lincoln Nebraskas, mis siis otseminekuna Chicagost miski 500 + miili. Põhjuseks siis oli see et ontlikud vanemad toimetasid oma võsukese sealsesse Nebraska Wesleyan ülikooli üht semestrit veetma. Mis ja kuidas asjad toimusid koos pildiraamatuga laekub lähiajal.

Selle aasta augustikuu 13ndal augusti varahommikul lennutas finnairi alambrand meid helsinkisse kus siis umbes tunni pooleteise pärast emafirma meid londoni linn thamesi kaldale viis. Jõge ennast sai lennukil aknast näha nagu ka kõik muid selle linnaga seostatavaid ehitisi, seega sai peaaegu, et linnas endas käidud. Pisikese passimise ja terminali vahetuse järgi võttis british airwais meid oma hoole alla, et 747 nimelise lennumasinaga meid tiskaagu linna meerikamaal ja seda tühise kaheksa tunniga (viimased lennud on olnud 11+ tunnised). Sealne sigin-sagin haaras nii viisaka 30+ kraadise soojaga enda rüppe ja selline temperatuur oli kuni reisi lõpuni sõltumata kellaajast (praegu suht kõle olemine siin kandis).
AVISest sai haaratud järjekordne Impala (olgu öeldud et jätkuvalt ei oska nuriseda selle aparaadi omaduste üle). Kui vaid kohalikud masuudilembid ja mikromootori fännid teaksid, et 300 bhp-d on võimeline trassil liikuma 5-6 lirtsu sajale kulutama ja seda kiirusel 120kõmmi tunnis siis ... Lihtsalt sai seekord igast infut autost hangitud euromõõtkavas.
Ok, auto käes edasi citisse. Kolmandat korda selles linnas ja üümaja sama mis esimene kord ja teisekorra öömaja diagonaalis üle ristmiku, milles ka kodanik devideville oma maise kehaga austanud on (tolle nimi siis Ohio house).
Väike refresh hotellis ja siis õhtusesse linna. Alustuseks iisama kolatud ja lõpuks ka shopping (see nagu kohustuslik osa igas päevas). Pimeduse varjus sai tagasi hotelli laekutud.
Esimene hommik algas siis mingi hommikusöögi koha leidmisega. Tuli välja, et Chicago housi küljes olev asutus oli kas lõplikult või ajutiselt uksed kinni pannud sai ümbruskonnast uus leitud. Koha nimeks Eggsperience ja igati noobel ameerika hommikusüük keresse konsumeeritud. Seinal olnud silt viitas, et nimetatud asutus oli saanud ka mingist popist telesaatest omad plusspunktid. Edasi sisaldas päevane programm, jõepeal paadituuri ja järve lähedast tiiru. Samuti poode ja muid arisid pidi liikumist. Jätkuvalt meeldib Al Capone suurte tegude linn rohkem kui iga tavaturisti märg unelm njuujoork oma manhattaniga. Peamine lõbu oli sel päeval siiski see, et nädalavahetusel pidi tulema Air and Water show ja selle eelproov oli juba neljapäeval oli taeva all rõõmsalt lärmakas kui hävitajate seltskond sooritas oma trikke madallennul downtowni kohal. Pärast laevasõitu sai mindud järve äärde ja lõpuks ka Tuvikeste pusrskaev täies hiilguses ka töös nähtud - lõpuks.
Lisaks oli sealsesse regiooni püstitatud uusi linnakeskkonda rikastavaid asjandusi. Üks nendest oli siis mingi selfide tegemise kuju (igatahes kõiksugu rahvas oli fotode meisterdamisega ametis, sama sai ka ise tehtud). Samuti oli rahva rõõmuks lilleaed olemas kus igast taimi kasvamas. BTW: meerikas on ikka rämedalt kulutatud aega-raha igast linnaruumi täitmisele erinevate floora toodetega, mida millegipärast siinses maailmapaigas sellisena küll ei adu. Seda siis puud, pargid, aiad jne seda just suurlinna mõistes. Väikelinnades jagub rohelist küll ja rohkemgi.
Ühtul sai siis hotellis lõpuks paika pandud kuhu järgmine päev liikuma hakata. Algne plaan oli sõita South dakotasse kivisse raiutud presidente vaatama, aga see koht on SD läänepoolses otsas, mis natuke kaugevõitu. Seega jäi plaan minna hoopis Kansas Citysse. Aga õhtune workshop lõppes siiski plaanida minna põhja. Küll midagi ikka toimub. Seega ees ootas Wisconsin.

PS: Chicago ja mitte ainutl selle linna üks võludest on see, et keset pilvelõhkujaid on järsku toredad madalad majakesed

NB:FB pildiraamat, mis peaks avalik olema.

PPS: moluraamat on midagi muutnud vist ja pilta vaadata ei lase vist. Eks topin millalgi kuhugi mujale.

Krt, Ripakile jäi.

Nu aga proovib siis edasi.
Alustuseks pildiraamat loodetavasti näitab pilti kah.

Reede hommik siis oli eelmise päeva duubel kaks, ja Eggsperienci nimelises söömakohas end ameerikaliku hommikusöögiga hellitatud ja kuna erilisi tarku mõtteid ei saabunud sisi sai tuima näoga põhja poole mindud. Aga enne kui see juhtus oli vaja mitmetunnine shoppingu tuur tsikaago äärealadel üle elada. See õnnelikult läbi, siis lõppeks nina põhja. Rohkemal või vähemal määral sai mööda I88t pidi kulgetud kuniks I39 sirgelt põhja juhatas. Lõpuks ka selline I tähega tee, mille eest iga natukese aja tagant raha ei küsitud. Mingeid kõrvalteid ei koormanud ning peale maisi ja soja põldude kah suurt midagi polnud. Lõppeks laekusime Rockfordi nimelisse linnakesse kus sai midagi hamba alla. Seda korda siis Cracker Barrel, mis aastate jooksul üheks lemmikuks saanud, lihtsalt mõistliku hinna ja sobiva suurusega taldrikute tõttu. Nu ja ka maitsete üle ei ole põhjust nuriseda.
Kuna siiski üldisemas plaanis oli tegu sihitu kulgemisega siis lasime mööda I39-t pidi edasi ja hetke pärast vaatas Wisconsin vastu. Enamus aega kulus siis lihtsalt stiilis sõit-tankla- mõni kaubandusasutus kuni siis ühel hetkel I90-94 rohkem loodesse ehk Minneapolise poole viis. Lõppeks suht hilisel momendil sai siis öömaja hakatud vaatama ja siis selgus erinevus kevadel ja suvel Ameerikas. Koht nimega Black River ja öömaju oli küll aga krt, enamasti kohtasid verbaal-visuaalset SOLD OUT kirja. Nuu jah, jänkid rändavad, turistid rändavad ja muidugi reede õhtu, mis täidab motellid kenasti, eriti kui tegu suht atraktiivse paigaga aktiivseks puhkuseks. Seda oli hiljem ka motelli parklas näha kus igast ATV ja muude rohkus oli silmatorkav.
Ok sai siis ühe motelli uksest jälle sisse veetud ja teisel pool letti sihke hindu tõugu kodanik (olgu öeldud, et need kuuluvad kah gruppi kes suht tüütud). Ega mudu kuulda polnudki kui jutt oli stiilis , et garanteerin et 100 miili raadiuses ühtki vaba tuba pole (suht loll jutt sest suurem koht nimega Eau Claire oli ca 60 miili kaugusel), turismi piirkond ja lalalalllaaa kuni selleni, et tal üks vaba tuba on aga hind naasugune (maa koha kohta suht kirves) aga nu mis teha, pererahu huvides sai siis see ainuke tuba võetud. Kuigi algusest peale selle pika müügimehe jutu taustal helisesid kellukesed. A tuhka kah. Sai siis diil ära tehtud ja kui receptionist lahkuma hakkasin siis oli seal veel üks kodanik sama teemaga ning enne kui uks minu taga kinni langes hakkas 1:1-le sama jutt tulema, millega mind rõõmustati.
Sai siis enda paika sätitud ja lihtsalt sumedat suveööd nauditud (temperatuurid pea terve reisi ajal olid ca 25-30+ ja seda sõltumata kellaajast). Eriline rõõm oli kohata treilat kus küll üsna roostes välimusega kuid siiski täiesti äratuntavalt koos püsisid kaks hornetit, üks rüüsler ja üks Plymouth. Lisaks tuvastasin ühe võpsikusse viiva teeraja servas Danger märgi, aga mille või kelle eest hoiatati jäi saladuseks.

Laupäev siis algas tavapärase rutiiniga ja õnneks suht vara ning üsna pea olime teel Minneapolise suunas. Peab ütlema, et see tee läks mingil segasel põhjusel üsna kiiresti. Vahepealsetest atraktsioonidest õnnestus esmakordselt näha üht BMW-d, mis üsna kohe mõnusat elevust tekitas. Oli sihke pisike cabrio kuskil esiisade ajastust ja mille 2 pilu olid vist kuskilt sisse vehkinud ning nüüd treila peal vedades kindlasti canadasse tahtsid smugeldada :D.
Lisaks õnnestus näha ka mobiilset kabelit, ehk isegi selles plaanis on autojuhtidele mõeldud või siis pigem kristusele, kui uskuda kirjasid kabeli küljel.
Nii, lõputute maisipõldude saatel sai siis Minnesota piir ületatud ning varsti Minneapolise ümber tiirutades see kõige kõige üles leitud. See kõige kõige on siis USA suurim kaubanduskeskus Mall of America. Oli ikke mölakas küll, tiir ümber selel võttis märkimisväärse aja. Tegu siis kohaga kus kokku 500+ poekest, lõbustuspark, spaad, kinod, akvaarium ja hunnikus söömakohti.
Siit soovitus. Kui keegi tahab minna usasse ainult shoppma siis: 1. lennata minneapolisse, 2. ööbida radissonis (mis asub lennujaama kõrval nagu Mall, 3. ja veeta nädal poode mööda tuuritades ilma, et peaks värsket õhkugi nautima sest hotellist on otse ligipääs kaubandusse.

Esimene ülesanne oli auto paigutamine. Nu seal on kaks suurt parklat krt teab mitme korruselist aga ka autosid rõvedas koguses, lõpuks sai kuhugi kõrgustesse püüeldud kus ikka vaba ruumi leidus a see võttis juba mingi korraliku ajaühiku. Edasi sai siis pisut kaubanduslike eksponaatidega tutvutud ning seejärel sööma. See aga oli kaunis lahe tegevus. Õigemini esmakordselt sai koahlikke sullereid kogetud. Nimelt sai joogiks võetud mahl ja coca (pepsi) ja krt nu on kraanivesi rsk. Nu ja kui mullid mis peaks joogikõrt jõudsalt klaasist välja suruma on üsna nõrgukesed ja varsti lõppesid täitsa otsa siis selge pilt. Va kavalpead lisavad vett. Sai siis ettekandjale vihjatud, et kuidagi lahja ja veidra maitsega asi on mille ta lauda toimetas ja see vahetatid kibekiirelt küsimusi esitamata uue ja märksa adekvaatsema sisuga klaasi vastu. Söök iseenesest oli OK. Aga noh, jälle kogemuse võrra targem.

Edasine kava ei olnud muud kui ühest uksest sisse ja teisest välja stiilis liikumine erinevate äride vahel. Aegajalt pilk ka lõbustusparile visatud. See sisi on keset malli ja siasaldab endas igast atraktsioone s.h. ameerikamäed. Aga noh, vaatamiseks ainult jäigi ehk siis ei osalenud ühelgi atraktsioonil.
Kui lõpuks siiber sai sisi sai pool sihilikult veel ümbruskonnas tiirutatud ning lõpuks suund lõunasse võetud. Põhjus eelmise õhtu öömaja trikk ja kaardiga tutvumine ning selle asemel, et kuhugi edelasse liikuda sai otse lõunasse mindud mööda I35-t lootuses lihtsamale öömajale. Nu ja kuskil Albert lea kandis osutus see üsna hõlpsaks. Seal nimelt I 35 ja I90 omavahel ristuvad, mis alati on head kohad majutuseks.

OMG. Krt see kirjatük kjäi poolikuks.

Prooviks kiirelt lõpuni kribada.

Öö sai siis veedetud eelpool mainuitud teede ristumiskohas, piirkonnas nimega Albert Lea ning siis mööda I90 läände. Suht mõttetu kant lauskmaa oma maisi ja soja kasvatustega ning lõpuks jõutud Siux Fallsi. Kirjad maantee ääres vihjasid kui South Dakota suurimale linnale. Nu tegelikult tundus selline paras küla olevat:D. Igatahes sealt sai suund lõunasse mööda I29 Omaha poole kuhu sai ka ööseks jäädud.
Järgmine hommik polnud muud kui tühised 60 miili läände Nebraskas asuva Lincolni poole ehk siis sihtkoha poole kuhu siis noorem generatsioon oli vaja toimetada. Täpsemalt siis Nebraska Wesleyan University.
Päev koosneski sisse regamisest, ülikooli tutvustamisest ja muudest atraktsioonidest. Samuti sai kohalies ärides 8häda)vajaliku nänni kokku krabatud ning mingil ajal õhtul saadeti meid viisakalt minema . Seega missioon sai täidetud.
Tagasi itta veeredes sai muidugi kuskil mingeid ärisid külastatud ning õhtul sai seisma jäädud kuskil Williamsburgi kandis. Miski Outlet oli keset põldu ning seal suht kõrval sai ka öömajale jääda. Tore oli vaadata kuidas pirakad tarakanid seal ringi sibasid. Õnneks eluruumides peale laipade neid ei näinud aga ilmselgelt oli maja ümber piiratud nende poolt. Hommikul sai tiirutatud seal kandis ja ringiga samasse kohta tagasi jõutud. Nimelt seal mitmeid amishitega seotud kohtasid. Pärastlõunal olime ühes sellises amishite linnakeses nimega Kalona kus oli päris meeldiv aega viita. Hilejm sai edasi itta liigeldud ning lõpuks Illinoi osariiki tagasi jõutud. Pimeduse kattevarjus oli Mississippi jõe ületamine kui kuulipilduja tule alla jäämine. Krt õhk oli putukatest nii paks et vabalt oleks võinud noaga lõigata. Ees ootas viimane öö ning siis edasi. Kuna aega oli küll ja rohkem viimasel päeval (lennuk alles kümme õhtul) siis sai veel autojuppide ärides ringi vaadatud kui midagi tarka neil kohapeal polnud küll aga olid kõik varmad järgmiseks hommikuks pudinad kohale tassima. A see selleks.
Sai siis ORD poole lõpuks suund võetud mööda I80t. Ei hakanud mööda I88 liiklema, tahavad münti ja nädal tagasi sai juba seda mööda sõidetud. Nu igatahes oleks vist targem olnud I88. Sest tundus natuke ringiga minek. Ühel hetkel viskas asi üle ja ei oodanud enam x miili pärast tulevat risti ära. Valisin varasema ja krt esmakordselt sain tunda seda, et kaks I märgistusega maanteed omavahel ei ühendu. Lihtsalt ristuvad ei tasandil aga otse ühelt teisele ei saa. Hea valik seega minu poolt. Ei jäänud muud üle kui mööda Tasikaagu tagahoove pidi õige teeni jõuda. Loomulikult oli linnavahe umbes kui kurat ja lõpuks hakkas ka erilist padukat tulema. Vahetult enne lennujaama sai tanklast paak täis lastud ning siis varsti oligi aeg auto rentijatele tagastada. Krt ostsin ühe teleskoop peegli hommikul ja see kuhugi istmevahele sinna pudenes. Sellest oli kahju. A ülejäänu oli juba see, et kell kümme startis lennuk ja sisuliselt sai kogu lennuaeg maha magatud ning euroopa ajavööndisse sai just ärgatud kui hommik oleks käes olnud.
See oli siis lühidalt suvine tripp.

Aga nüüd on aasta 2015 ja üsna varsti on loota JuuEssAndEi 2015 lugusid. Stay tuned.