Krt, Ripakile jäi.
Nu aga proovib siis edasi.
Alustuseks
pildiraamat loodetavasti näitab pilti kah.
Reede hommik siis oli eelmise päeva duubel kaks, ja Eggsperienci nimelises söömakohas end ameerikaliku hommikusöögiga hellitatud ja kuna erilisi tarku mõtteid ei saabunud sisi sai tuima näoga põhja poole mindud. Aga enne kui see juhtus oli vaja mitmetunnine shoppingu tuur tsikaago äärealadel üle elada. See õnnelikult läbi, siis lõppeks nina põhja. Rohkemal või vähemal määral sai mööda I88t pidi kulgetud kuniks I39 sirgelt põhja juhatas. Lõpuks ka selline I tähega tee, mille eest iga natukese aja tagant raha ei küsitud. Mingeid kõrvalteid ei koormanud ning peale maisi ja soja põldude kah suurt midagi polnud. Lõppeks laekusime Rockfordi nimelisse linnakesse kus sai midagi hamba alla. Seda korda siis Cracker Barrel, mis aastate jooksul üheks lemmikuks saanud, lihtsalt mõistliku hinna ja sobiva suurusega taldrikute tõttu. Nu ja ka maitsete üle ei ole põhjust nuriseda.
Kuna siiski üldisemas plaanis oli tegu sihitu kulgemisega siis lasime mööda I39-t pidi edasi ja hetke pärast vaatas Wisconsin vastu. Enamus aega kulus siis lihtsalt stiilis sõit-tankla- mõni kaubandusasutus kuni siis ühel hetkel I90-94 rohkem loodesse ehk Minneapolise poole viis. Lõppeks suht hilisel momendil sai siis öömaja hakatud vaatama ja siis selgus erinevus kevadel ja suvel Ameerikas. Koht nimega Black River ja öömaju oli küll aga krt, enamasti kohtasid verbaal-visuaalset SOLD OUT kirja. Nuu jah, jänkid rändavad, turistid rändavad ja muidugi reede õhtu, mis täidab motellid kenasti, eriti kui tegu suht atraktiivse paigaga aktiivseks puhkuseks. Seda oli hiljem ka motelli parklas näha kus igast ATV ja muude rohkus oli silmatorkav.
Ok sai siis ühe motelli uksest jälle sisse veetud ja teisel pool letti sihke hindu tõugu kodanik (olgu öeldud, et need kuuluvad kah gruppi kes suht tüütud). Ega mudu kuulda polnudki kui jutt oli stiilis , et garanteerin et 100 miili raadiuses ühtki vaba tuba pole (suht loll jutt sest suurem koht nimega Eau Claire oli ca 60 miili kaugusel), turismi piirkond ja lalalalllaaa kuni selleni, et tal üks vaba tuba on aga hind naasugune (maa koha kohta suht kirves) aga nu mis teha, pererahu huvides sai siis see ainuke tuba võetud. Kuigi algusest peale selle pika müügimehe jutu taustal helisesid kellukesed. A tuhka kah. Sai siis diil ära tehtud ja kui receptionist lahkuma hakkasin siis oli seal veel üks kodanik sama teemaga ning enne kui uks minu taga kinni langes hakkas 1:1-le sama jutt tulema, millega mind rõõmustati.
Sai siis enda paika sätitud ja lihtsalt sumedat suveööd nauditud (temperatuurid pea terve reisi ajal olid ca 25-30+ ja seda sõltumata kellaajast). Eriline rõõm oli kohata treilat kus küll üsna roostes välimusega kuid siiski täiesti äratuntavalt koos püsisid kaks hornetit, üks rüüsler ja üks Plymouth. Lisaks tuvastasin ühe võpsikusse viiva teeraja servas Danger märgi, aga mille või kelle eest hoiatati jäi saladuseks.
Laupäev siis algas tavapärase rutiiniga ja õnneks suht vara ning üsna pea olime teel Minneapolise suunas. Peab ütlema, et see tee läks mingil segasel põhjusel üsna kiiresti. Vahepealsetest atraktsioonidest õnnestus esmakordselt näha üht BMW-d, mis üsna kohe mõnusat elevust tekitas. Oli sihke pisike cabrio kuskil esiisade ajastust ja mille 2 pilu olid vist kuskilt sisse vehkinud ning nüüd treila peal vedades kindlasti canadasse tahtsid smugeldada :D.
Lisaks õnnestus näha ka mobiilset kabelit, ehk isegi selles plaanis on autojuhtidele mõeldud või siis pigem kristusele, kui uskuda kirjasid kabeli küljel.
Nii, lõputute maisipõldude saatel sai siis Minnesota piir ületatud ning varsti Minneapolise ümber tiirutades see kõige kõige üles leitud. See kõige kõige on siis USA suurim kaubanduskeskus Mall of America. Oli ikke mölakas küll, tiir ümber selel võttis märkimisväärse aja. Tegu siis kohaga kus kokku 500+ poekest, lõbustuspark, spaad, kinod, akvaarium ja hunnikus söömakohti.
Siit soovitus. Kui keegi tahab minna usasse ainult shoppma siis: 1. lennata minneapolisse, 2. ööbida radissonis (mis asub lennujaama kõrval nagu Mall, 3. ja veeta nädal poode mööda tuuritades ilma, et peaks värsket õhkugi nautima sest hotellist on otse ligipääs kaubandusse.
Esimene ülesanne oli auto paigutamine. Nu seal on kaks suurt parklat krt teab mitme korruselist aga ka autosid rõvedas koguses, lõpuks sai kuhugi kõrgustesse püüeldud kus ikka vaba ruumi leidus a see võttis juba mingi korraliku ajaühiku. Edasi sai siis pisut kaubanduslike eksponaatidega tutvutud ning seejärel sööma. See aga oli kaunis lahe tegevus. Õigemini esmakordselt sai koahlikke sullereid kogetud. Nimelt sai joogiks võetud mahl ja coca (pepsi) ja krt nu on kraanivesi rsk. Nu ja kui mullid mis peaks joogikõrt jõudsalt klaasist välja suruma on üsna nõrgukesed ja varsti lõppesid täitsa otsa siis selge pilt. Va kavalpead lisavad vett. Sai siis ettekandjale vihjatud, et kuidagi lahja ja veidra maitsega asi on mille ta lauda toimetas ja see vahetatid kibekiirelt küsimusi esitamata uue ja märksa adekvaatsema sisuga klaasi vastu. Söök iseenesest oli OK. Aga noh, jälle kogemuse võrra targem.
Edasine kava ei olnud muud kui ühest uksest sisse ja teisest välja stiilis liikumine erinevate äride vahel. Aegajalt pilk ka lõbustusparile visatud. See sisi on keset malli ja siasaldab endas igast atraktsioone s.h. ameerikamäed. Aga noh, vaatamiseks ainult jäigi ehk siis ei osalenud ühelgi atraktsioonil.
Kui lõpuks siiber sai sisi sai pool sihilikult veel ümbruskonnas tiirutatud ning lõpuks suund lõunasse võetud. Põhjus eelmise õhtu öömaja trikk ja kaardiga tutvumine ning selle asemel, et kuhugi edelasse liikuda sai otse lõunasse mindud mööda I35-t lootuses lihtsamale öömajale. Nu ja kuskil Albert lea kandis osutus see üsna hõlpsaks. Seal nimelt I 35 ja I90 omavahel ristuvad, mis alati on head kohad majutuseks.