Mikistan anno 2023

[antoonio]

VOL1.

Sai siis nüid jälle üle pika aja 'meerikamaal käidud. Globalistide sehkendamiste ja krt teab kelle salakaval plaan pani sõidud 3ks aastaks pausile nii, et oli huvitav, milliseks see riik muutunud on peale kõiki neid kovideid, blõmmindust ja muid liberaalväärtuslike hälvete massilist pealesurumist ning loomulikult ka paideni nimelise seniilse vanamehe valgesse majja kolimist.

Vahepeal oli ka muutunud see, et nüüd on isiklik oma mees meerikamaal olemas. Vähemalt mitmeks aastaks nii, et sai siis end vabandatud külla mineku sildiga.
Sai siis piletid soetatud kunagi jaanuaris ja võrreldes varasemaga olid hinnanumbrid $$$ järgu ülespool. Teiseks oli lendude vähesus võrreldes varasemaga. Kolmandaks on SAS otsustanud, et idarannikule sobib ka narrow body aeroplaaniga lennata (737-800). Noh lõppeks jäi sõelale Lufthansa koostöös Unitediga.
Sai valitud päevane lend, mis siis tähendas üsna õhtust laekumist mikimaale, eriti kui need olid just suutnud oma kellad suisele ajale ära keerata.
Õhtu enne lendu sai tehtud check in ja miskipärast minu piletile jäi veebis märge, et pean suhtlema kodanikega lennujaamas.
Tallinnas pardakaarte saades miskit teemat polnud v.a. kovidi paber ja esta presenteerimine ning sealne turvakontroll on jätkuvalt kas liiga tundlikuks häälestatud või on tegemist seltskonnaga, kes hirmsasti otsivad füüsilist kontakti. Igatahes pinises see krdi värav nii mul kui naisel korduvalt. Lõppeks tehti mulle ka lõhkeainete test. No ei suudetud midagi inkrimineerida nind sai Frankfurti suunduvat lennumasinat oodatud.
Lõppeks Frankfurdis sai edasi Z väravate poole kulgetud kui üks miki küsitles, et kas Unitedi lennule. Just sinna jah, ning suunati eraldi koridori kus ootas mitmeid kodanikke, kes siis uuesti igast asju pärisid ja pabereid s.h. kovidi asja uurisid (tegelt, iga kord kui mikide lennufirmaga sinna minna on mingi tingel tangel juures võrreldes EU firmadega). Siis öeldi mulle, et lähete turvakontrolli, võtke oma kandam kaasa. No järgnesin siis mingite ajutiste seintega piiratud alale kus siis kontrolliti veelkord lõhkeainete manageerimist ja jalanõusid ning kotti samuti. Lõppeks ütles üks tubli kodanik, et kui järgmine kord näed piletil jälle SSSS nimelist märget siis kohtume jälle. Sedasi oligi, minu piletil oli aga naise piletil see märge puudus . Ülejäänu ei vaja märkimist kui et lennukis oli üksjagu tühja ruumi nii et keskmised neli kohta oli meeldivalt enda päralt (B777-200).
Mikimaal ehk Washington DCs sai jalg maha ca 9PM ning seejärel tavapärane nokia ussimäng enne kui passikontrollini jõuda. Nagu tavaline siis inimesi palju aga ametnikke vähe ja seega venib asi nagu kaameli tatt. Tubli tund plussiga läks enne ametnikuni jõudmist. Kuna miki kodanikud ja muu rahvas olid eraldatud aga viimases lõpus jooksid järjekorrad paralleelselt sai ka vene keelt kuuldud. Mingid tunguusid (ei tea kuidas see üldnimetus tekkis järsku) pläägutasid vene keeles mikide järjekorras endal silmad nagu mongoolidel.
No passikas läbitud, kohvrid käes oli järg leida nn metroo linna. Seekord autot ei võtnud lennukast sest paar kolm päeva mikide päälinnas ei teinud seda aparaati ka väga vajalikuks. 2022 sügisest on siis võimalik metrooga linna saada, alguses on maapealne ja lõpuks ronib ka maa alla. No aeg juba hiline ka jõuad sinna piletilunastamise masinateni ja mitte s.ttagi aru ei saa, mitu raha ja mis nuppe tallata. Miski palgaline aktivist oli seal ka olemas, kes alguses pläägutas midagi pikalt oma hõimurahvaga. Siis püüdis ühele iga kurvi ja kivi ära rääkida kuidas Bostonisse saada ning kui ma lõppeks talle pihta sain siis kukkus jutustama, et tehke kähku, kohe läheb viimane rong. No 2 piletit läks miski 16 rutsi maksma ning eskalaatoriga üles rongi passima, mis nii mõne minuti pärast saabuski. Rongis passin peatuste nimesid ning avastan, et see rong ei kavatse kaugeltki sinna minna kuhu vaja. Tema paneb töölepingu seisma oluliselt varem, õnneks sai siis kogu plaan üle vaadatud ning ainult halli liini asemel on edasi võimalik ka oranži liiniga kulgeda. No rongi vahetus tehtud sai ka vajaliku peatuseni sõidetud, kuhu siis oma mees vastu oli tulnud. Üsna nõmedalt külm hilisõhtu oli seal DCs aga ca kilomeeter sai jalutatud kuni apartement vastu jõudis. Logan Circle piirkonnas.

To be continued ...

[antoonio]

VOL2

Sai lõppeks peale südaööd apartementi laekutud ja tuleb tunnistada, et üksi elamiseks on meite mõistes üsna suur plats üüritud (õnneks seda mitte oma raha eest ). Ees kohe köök ja tuba koos ning hiljem veel 2 tuba koos kõige vajalikuga, mida üks meeriklane vajab.
Sai siis adapteeruda pisut kuniks horisontaalasend kutsus.
Omiku tormas oma mees tähtsaid asju ajama ning ma külastasin kohalikku mehhiklaste toiduärist ingrediente hankima, mida tundus vajaka.
No see meenutas jällegi asja, et kõige tüütumad tegelased teenindavas personalis on lõuna-tunguusid ehk iinlased, kellega suhtlemine on enamasti viipekeelne virgutusvõimlemine. Aga no sain hakkama ja tagasi apartementi ja kuna elamises väga kohvist puudust ei tunta mõtlesin mõne kohviäri ka üles leida. Õnneks oli üks Roasted Boom nimeline värkstuba meeldivalt hea kohviga samas kandis. Kodanikud röstivad kohvi kohapeal oma massinaga, mida presenteeritakse ja kurnatakse teenindussaali nurgas.
Kuna sinna jõudmine võttis nii 1000+ jalga maad siis avastasin selle kulgemise käigus ühe nurgapealse kus käis kibekiire askeldamine. No sildilt sai lugeda Coming soon Little Gay Pub. No selge, esimene viide sellele, mida niigi olin juba teadnud, et DC on vikerkaaremaailma safe city.
Pisut hiljem avastasin sama maja, kus resideeruda sai, ühel aknal ka sildi kui väärtuslikud on elud. Remark: Neid silte ja vikerkaare lippe võis pidevalt edaspidi pea igal sammul kohata.
Väike ameerikalik võileib hinge taga sai linna peale kolama mindud. Ilm oli suht ok, päike lõõskas aga samas kraade just ülemäära palju ei olnud. Sai käidud siin ja seal ja tagasi tuldud sest majapidamise (naisel tuli tahtmine apartementi sisustada) ja muid tarbeid ei viitsinud näpu otsas väga kaasa vedada.. Pisut hiljem läksime teisele tiirule ja ilma et väga plaaninud oleksime sattusime kogemata Penn ave 1600 juurde, kus siis hetkel asub maailma kõige kallim hooldusasutus. Kõik kohad olid SS (secret service ) tegelasi täis ja maja esine ning tagune liikluseks suletud. 12 aastat tagasi sai seal käidud siis sellist SSi üleküllust ei mäleta. 6 aastat tagasi DC peal laiamas ei käinud sest ilm oli s-tt seega ehk on nad sinna vahepeal kolinud.
Üldiselt linn nagu linn ikka, klaasi ja betooni jagub ning samuti vanu säilitatud arhitektuuri sinna vahele ka. Õhtuks olid igatahes jalad pisut hellaks muutunud sellest miilide hulgast.
Sai vahepeal ka kohvi konsumeerimiseks Cheesecake Factori nimelises värkstoas turgutatud koos ühe Linda nimelise šokolaadi koogiga, mis oli küll hirmus hea aga tükis suurus kahele oli selge overkill.
Hilisemal õhtutunnil jalutasin veel ühes suuremas toidupoes käidud ning kuna erinevate tunguusihõimude toidukohtasid jäi ette võtsin siis ühest take away. No selgus, et viipekeel on kasulik ka pisut nooremate kui keskealiste tunguusinaistega suhtlemisel. Söök oli samas täiesti adekvaatne.
Õhtu sai veedetud ühe silmaga telepurki silmitsedes kus kohalik ilmakanal ennustas super cell tornado võimalust lähipäevil Dallase piirkonda. Olgu öeldud, et paar pisemat tornaadot vist seal kandis oli see eest anti aga pesapalli suuruseid raheterasid erinevates kohtades ning eelloona, nädala pärast võtsid tornaadod korralikult ette Mississipi, Georgia, Lousiana jne. Esimeses võeti üks väiksem linn täiega maatasa (EF5 ehk max tugevusega ).
Järgmine päev sai jalutatud old Georgtowni. Jällegi mingisse konkreetsesse värkstuppa. No algselt polnud asi hull aga eelmise päeva matk oli ilmselgelt meil mõlemal jalgades . Sai üks jagu linna nähtud. Ühel hetkel kostub suht lärmakat latiino mussi ning varsti näed, et selle mussi peale on kari latiinosid kohale lennanud nagu kärbsed s.ta peale. Selgus, et seal Honduurase saatkond. Üldse seal kandis (Logan Circle ja lähiümbrus) on palju saatkondi. Näiteks senegali oma on seinad kokku pannud kohalike pritsimeestega. Ju neil hea turvaline olla või vastupidi, linnal on hea turvaline kui pritsimehed üle ukse valmis kogu aeg.
Loomulikult ei läinud kaua aega kui terve maja oli täis plagusid elude ja tunguuside viha lõpetamise plagusid. Vikerkaart kah. Georgtownis tekkis mul küll viha tunguuside suhtes kui terve pesakond väljutus mingist ärist täites kogu kõndimiseks mõeldud ala ja proovi neist siis viisakalt mööduda.
Konsumeerimiseks sai mingit kohalikku burksiäri külastatud ja kurtmiseks polnud põhjust. Kõik viks ja viisakas.
Sai seegi maratonring lõpetatud ning õhtu läksin veel ingredientide järgi. Ühtlasi ka kohvi järele. Krt jalad olid ümmargused ja väga hellad. No poes käidud ja suund kohvi äri poole lõppes pettumusega. Need kodanikud oi 20 mintsa enne sulgemist oma massina juba puhkama pannud. Proovis mingeid külmi jooke pakkuda, ei läinud õnge. Kuna teadsin, et läheduses on ka Starbuks siis võtsin suuna sinna poole. No esimese kohviäri suunas liikudes selgus et väikeste lillade pubi peab avamispidu ning suunitlusega seltskonda oli seal ja ümbruskonna tänavatel üksjagu. Logan circle pingid ja muruplats olid sama teed läinud. No sain sealt turvaliselt läbi hiilitud. Õnneks starbuksist 5 mintsa enne uste sulgemist sain oma joogi kätte.
Ah jaa, päeval vahetult enne apartementi jõudmist jalutas tänaval mingi tunguusivanamees. Temast möödus noor tunguus, ja ei midagi. Kui me kohakuti jõudsime siis see vana tunguus hakkas münti kerjama. Ei saanud a ju lootis perekonda lisa raha teenida kui omasuguselt ei küsinud. Olgu öeldud et hõimu esindajaid jagub linna peal küll, kes oma mobillsed elamised on tänavale sättinud ning samuti münti tahavad. Pmst tuleb sisse lülitada polnõi ignor.
Ülejäänud õhtu sai sisutatud autorendi bronni ja AC ehk Atlantic City majutuse bronniga.

To be continued...

[antoonio]

VOL 3.

Paar päeva DCs olnud ja kokkuvõte, muidu tore asula aga liiga steriilne ja liiga avatud kõikvõimalikele sektantidele ja muidu lebotajatele. Steriilne ses mõttes , et kõik sõidavad vaiksete autodega ning mõnusat mootori lõrinat kuulda ei ole. Parimal juhul tsikkel ja sõidavad oma teslade, hübriidide ja tõuksidega. Pmst samasugused puuraamidega prillidega kalamaja pöidlakeerutajad-maailmapäästjad.

Auto rentisi linnapealsest budget-avise ärist. Neid jagus ja võtsin hinna järgi ühe odavama ning enda arvates premium klassi oma (lõpphinnaks 8 päeva tuli 360 eurorubla). Kuna juhtumisi just see äri taheti laupäeval juba kell kaks sulgeda loivasin ca 1 miili jagu, et auto varakult kätte saada. Kuna 24h piirang s.t. et võtad kell 12 viid tagasi kell 12 ei kehtinud seal vist varajase sulgemise tõttu võtsin asja laupäeva keskpäevast järgmise nädala pühapäeva õhtuni, mil lennuk stardiks. No premiumi autot ei antud, sain Ford Bronco. No vaatasime, kapoti alla halduriga, et mis mootor on, ei saanud kiirpilgul aru. Ainult metall plagu ütles, et kas 1,5 või kaks lirtsu. Hiljem uurisin netist mida pakutakse, siis need kaks valikut olidki sellel autol saadaval. Kuna 1,5ne olla 3 potine siis minu pilk seda ka tuvastas, et tegu 1,5se ca 180 hobusega isendiga. No fjord nagu fjord. Suurus ca S-max /galaxy meil, kandilisem ja pagassis ruumi vähem aga lõppeks liikus suht okeilt kui liikuma hakkas. Remark, mootor ja käimakast tegid adekvaatset koostööd ja madalal pöördel jaksas vedada küll ja rohkem ning enamasti 1,5-2,5K vahemikus. Kui jalg põrandas siis lasi 6,5K peale pöörded välja. Nupust sai valida 5te erinevat liikumismoodust s.h. liivas sumpamist.
Kuna polnud plaanis ülemäärast $$$ Atlanticus majutuse peale kulutada oli plaanis sinna minna pühapäeval seega kulutasime laupäeva ümber DC liiklemiseks ning outlettide ja walmartite ja tj maxxide jms peale. Tuleb tõdeda, et niipalju tühje lette pole mina veel meerikas näinud. Palju asju lihtsalt ei eksisteerinud ning üks spets hambapasta oli esindatud ainult ühes walmartis. Kõik cvs-id, walgreenid, targetid ja walmartid olid tühjad sellest (kogu reisi vältel). Samuti sigarettide valik väiksem.
Õnneks sai tangerist endale uued käimad võetud sest eelmised päevad olid jalgade suhtes suht hävitavalt mõjunud ning nüüd autoga siiberdades oli kergendus missugune. Mõjus hästi.
Kaubanduslikest kirjeldustest säästan ning liigun õhtusse kus oli vaja DCs auto parkida. Pekki kõik tänavaääred autosid täis. Tiirutasin oma mehega mikistanis pikalt agulis järjest suuremaid tiire tehes a ei ainsamatki auku. Pmst on ühed tänava pooled punaste siltidega kus on lubatud kohalike lubadega parkida. Ainult keskööst hommiku seitsmeni võid seal koha hõivata kui õnne on. Tänava teine pool on rohelistega siltidega. Sinna võib parkida iga tegelane aga jällegi kui õnne on. No ei olnud õnne ei ühel ega teisel pool. Suht lähedal olnud parkimismaja uusi külastajaid vastu ei võtnud seega sõitsime kesklinan poole. Ühte ärisse proovisime parkida aga sealsed kontrollorganid ütlesid, et öö eest 35+ kohalikku vaja eraldada. Aga rääkisid välja, et kuna laupäev siis pargi siia samma, kooli ette. Homme kooli pole, maksad 2he tunni eest ja pühapäev vaba. No siis tekkis mõte, et kui nii siis proovime lähemale. No ikak ei olnud õnne aga lõppeks sai nii 1km läheduses üks parkimismaja leitud. Need tahtsid 25 raha aga enam ei viitsinud tiirutada.
Hommikul hakkas mälumäng, millisess krdi kohta sai pargitud. Õnneks meenus, et pritsimeeste maja oli kõrval ja siis kolasin üht risti jooksvat tänavat pidi kuni pritsumaja silma jäi. Oli 13s tänav aga mälu püüdis selgeks teha et tegu oli kas 14da või 15 tänavaga. No auto oli tõesti seal.
Mingi paari tunni pärast hakkasime liikuma AC ehk Atlantic City poole. Ei tahtnud läbi Baltimore minna vaid otse üle silla poolsaarele ning hiljem põhja sõita, et siis jälle tagasi lõunasse sõita. Kes tahab vaatab mikide kaarti.
Päris räme sild oli üle lahe. Jätkuvalt jääb arusaamatuks, et mis on takistanud silda Saaremaale ehitamast kui mikide juures on igast sildadest üle kulgetud, millised oleks selge overkill saaremaale jõudmiseks.
Arusaamatul kombel ei saanud kellelegi isegi raha antud, et silda ületada kuigi viited sellele olid.
Kuna aega oli siis sai mööda pisemaid Marylandy teid põhja mindud ning mingis külas (Queens Anne county) üht vanemat tegutsevad kohtumaja nähtud. Samas oli ka ajakapsel keskväljakul, mida siis kunagi aastakümnete pärast avatama pidavat.
Jõlkusime siis edasi ning mingis thetkest alates tekkis söögi vajadus. Kuna ma hommikul olin maininud IHOPi siis oma mees hakkas otsima . Nüüd enam ei mäleta oli see Delawares või juba New jersey mingis linnakeses aga ühe leidsime. Ja see oli viga.
Esiteks kui sisenesime siis öeldi kohe, et peate ootama sest neil personali vähe. Ok, pole hullu, ennegi oodanud. Üks peasakond oli ka enne meid. Kui sai küsitud, et kas lada ei võiks istuda siis öeldi, et nad pole veel jõudnud koristada. Ok. Jälgid siis mängu ja märkad, et rahvast istumas vähe samas nagu nooremaid visuaalselt naissoost töllab küll, kes võiks liigituda teenidajate alla. No lõpuks saadeti lauda ja mingi aja pärast tuleb üks valge imepisike teenindaja siis meite lauda teenindama. No sai tellimus antud , ta muiduski vabandas seal ette ja taha. No mikide mõistes jõudsid joogid üliaeglaselt lauda. Siis vaatad edasi, ja mõtled need külastajad kel taldrikud ees on ca pooled. Mõned lauad ootavad. Pmst oli tegu suht tühja saaliga. Personali tillerdab ringi. 2 valget nende hulgas, see kes meid teenindas on end juba pooloimetuks rabanud. Teine vist manager-supervisior töllab koos kambaga ja imiteerivad midagi. No oota ja oota, midagi ei juhtu, sai siis edasi öeldud, et me libistame oma joogid ja lahkume siis sai söögid lauda. Osa neist külm. Ütlesin teenindajale, et ma ise toitlustuses käpik, et mis seal köögis toimub, et poolest kokast piisaks , et kogu praegune seltskond ära sööta siis ilmselgelt oli vastusest aru saada mingist jamas tseal majas. No läks sedasi, et osad asjad võeti arvelt maha ja ega tippi ka ei jätnud. Küll aga oli selle ootamise käigus huvitav näha kuidas just mitte just raskemast kaalugategooriast nais konsumeeris. Lõppeks oli tal ees kuhja laotud 5 taldrikut ja määratu kogus kaloreid seedetrakti suunatud. Piisanuks meile kolmele ja jäänuks üle ka. Mees konsumeeris kordades vähem. Tia kas käsil oli super size wife protsess või mis.
Ühesõnaga kõigi mikimaa reiside kohta konkurentsitult kõige s.tem teenindus ever. PS: ehk oli mingi teema selle pisikese valge tüdrukuga , ei tia.
Kuna aeg veeres lõbusalt õhtusse siis rohke eriti ei molutanud vaid kulgesime suht sirgelt s.t. välistades tasulised maanteed edasi AC poole kuhu ka lõpuks pimeduse katte varjus jõudsime.
Bally's casino sai kah üles leitud ja check in tehtud. 29s korrus ja lift liikus kiiresti. Tuba leitud kaart lukku lukk klõpsatab vajutad linki aga ei miskit. Proovin kõik kaardid läbi ja ei midagi. Tagasi alla, uus progemine ja uuesti üles. Sama. Krt närvi ajab. Uuesti alla ja siis jutu käigus selgub, et linki peab TÕSTMA. Kes kurat see insenöör oli, et selle asemel nagu inimloom on harjunud ning linki vajutab tuleb seda hoopis tõsta!? No selgus, et nii ongi. Saime tuppa sisse ning peale mõningast molutamist ja pimeduses linnavaadet nautides läksime kohalikku kasiinot nuumama ning väheke jooke konsumeerima.

To be continued...

[antoonio]

Vol 4.

Kasiinos töllerdamine kestis mingi 3ni AM. Alkohol mõjus sinna juurde hästi ja automaatide lahkus ei olnud samas ülemäärane. Aga miinust siiski (vist) ei tulnud. Läks vist hästi.
Järgmine hommik läksin kohvi hankima, siis selgus, et Bally's on suht kitsi ses suhtes. Eelmine õhtu nimetet asutuse food corner ei olnud teab mis gurmee s.h. kohvi valik. Seega läksin majast välja ja sattusin otse kuulsale Boardwalk'ile. Imelikul kombel oli päike ilus ja suht soe, vähemalt tundus sedasi. Matkasin siis kõrval asetsevasse ärisse, mis osutus Caesar casino'ks. No leidsin sealt lõppeks ühe Starbucksi nimelise asja ja hommikukohvi mure leidis lahenduse. Möödaminnes võtsin teisest müügipunktist koma teist närimiseks ka.
See kaubandusretk aga jäi ajust tiksuma ja mingi aeg hiljem marineerus sellest välja tulemus, mis sai kinnitust ka kogu ülejäänud reisi. Nimelt kui teenindavaks personaliks on suht noor ja visuaalselt naine (kunagi ju ei tea kas tegemist on inimese või vihmaussiga tänapäeval) siis pole mingeid erilisi kiireid liigutusi oodata. Pigem varu aega ja kannatust. Varasematel kordadel pole see selliselt silma hakanud.
Ostud konsumeeritud hotellitoas läksime Boardwalki pidi kolama. Arusaadavalt rand oli tühi ja vesi külm selles piirkonnas ning mingit bikiinirallit rannas ei olnud. Rahvast oli ka suht hõredalt aga võib arvata, et hooajal ja nädalavahetusel seal eriti ruumi ei ole. Rahvas nagu rahvas ikka ja eriti usa linnale omaselt leidub rohkem kui üks tõekuulutaja olema. Mis iganes sõnumeid nad eetrisse ei lase on enamasti, tegu no nii 90%, sõbraliku hõimu esindajatega. Nende hulka sattus ka üks naine, kes oskas jällegi vägagi normaalselt ja valjuhäälselt lauluviisi heietada. Väike vaheldus siiski. Kohustuslik osa mündiküsijaid oli ka esindatud aga nende puhul umbkeelsus on parim rohi.
Boardwalkil olles tabasin ehitusliku iseärasuse, et osad lauad olid naelte ja kruvidega aga palju oli ainult kruvidega kinnitatud. Siis meenus, aastaid tagasi sai see kõndimisala ühe orkaaniga korralikult pihta ja ju siis terveks jäänud osale lasti kruve juurde ning uued pilpad läksid ainult kruvidega. Mälu värskenduseks sai üle kontrollitud ja aastaks oli siis 2012 ja Sandy nimeline bitch oli lammutajaks.
Pmst kõndisime põhja suunas ja kuni tuletornini välja siis selgus tõsiasi, et olime alla tuult kõndinud, nüüd teises suunas liikudes andis see mõnusalt tunda. Ei olnud väga mnus ning põikasime OCean kasiinosse tuuevarju ja suitsule. Ah jaa, võib olla on see suurem muutus ja toimib nüüdsest ka Las Vegases, kuid AC kasiinodes igal pool sigaretiga ringi rännata ja masinate taga olla ei saa. Masinatel sildid küljes, kus sigaret lubatud kus mitte. Ja selliselt kõigis kasiinodes kuhu paari päeva jooksul sisse sai astutud. LV-s oli kogu mängusaal igas kasiinos kui üks suur suitsuruum :D. Eks näis kui kunagi sinna satub kas vastav update on ka seal toimunud. Kuna OCean kasiino masinad just heldusega ei hiilanud matkasime mööda Pacific ave't tagasi oma majutusse. Kuna aeg oli seal maal, et miskit vaja hamba alla vaja siis otsustasime, et lläheme Guy Fiery urkasse. No selgus, et krt ükski adekvaatne söögikoht Ballyses ei funktsioneeri. Foodcourt, dunkini rõngad ja miski iinlaste äri avatud. Ei viitsinud rändama minna seega valisime iinlaste äri. No iinlastega läks jälle hästi, pmst tõlkes kaduma läinud aga miski söögi saime. Naine tahtis siiski midagi supi laadset sain manageri mahitusel mingi leotis võetud, mille võis pika hambaga huvitavaks tituleerida. No iinlasele võis see ülimalt hea tunduda kuid ilmselgelt on märksa paremaid iina toite konsumeeritud kui nimetatud asutus pakkus. Mo meelest isegi see DCs olnud takeaway oli märksa parem. Mida iinlane muidugi ei märganut küsimata jätta oli muidugi tip. :d
Siinkohal võib ära märkida, et kui satute mikide maale siis Panda Expressi ei peaks kartma (leiab neid vist pea igalt poolt). Täitsa normaalse söögi saab kätte ja mõned asjad on ülimalt head.
Varsti oli aeg seal maal, et noormees oli vaja lennujaama toimetada, et ta lõunasse ära lendaks kuhu me siis enam vähem reedeks ise pidime jõudma. Nagu tavaliselt suutsin ma mõne mahapöörde maha magada (eriti hästi õnnestub see siis kui sul on kaaskaardilugeja) ja sedasi see läks, et siis sai mingi järgmine teeots võetud, mis tundus samas suunas minevat. Olgu öeldud, et korduvalt jäid silma kilpkonna rännete eest hoiatavad märgid. Teeots nagu sel puhul ka juhtunud on, sai muidugi valitud selline kus puudus võimalus vasakpööret teha. Sai siis mingi loendamatu aeg sõidetud, et siis lõpuks paremale ja siis tagasi, et tagasipööre viisakalt tehtud saaks ning lõppeks jällegi mingi suvaline tee võetud, mis justkui lennujaamale lähemale viis. Nõ õnneks oli ajavaruga starditud ja probleemi ei tekkinud aga närvi javad sihukesed oskused küll ja aja jooksul pole neid maha lihvida suutnud :D.
See osa ka tehtud sai tagasi hotelli libisetud koos kohustusliku peatusega tjmaxxi nimelises äris. Õhut sai jällegi pisikese alko ja kasiino masinate seltsis veedetud. Homme oli plaanis läbi Philadelphia West Virginia poole liikuda. Ainuke teadmine, et Philly pole iseenesest kaugel aga krdi google pakkus rahvabasid teid mingi erilise ringiga. Eks näis kuidagi peab ju sinna jõudma ja jõuab ka, see oli ka kindel.

to be continued...

[ain]

Nuu, maasturiga õid ju mäned jõnksud otseks tõmmata

Hea lugemine, palun jätkata.

[antoonio]

Vol 5
EDIT: omik algas jälle starbucksist kohvi toomisega ning hiljem peale check outi väike sigaret kasiinos ja raha masinasse ka pisut topitud. Naine teenis selle istumisega nii palju, et võib üsna kindel olla, et eeelarve sai nulli viidud s.t. miinust ei tekkinud :D.

Nu teisipäeva omik viis siis Philly poole. Tee algas sama moodi nagu sai sinna lennujaama mindud, seega hoiatused kilpkonnade võimaliku rände osas jms. Pmst AC expy, mis tasuline, asemel sai valitud paralleelselt kulgev tee. Hea rahulik ja mündid jäid taskusse. Eelmine õhtu sai kogemata sellele tasulisele teele mindud ja kohe tasku müntidest lagedaks ka. Ei olnud mingeid erilisi sündmusi sel teel ja lõppeks sai Philly külje alla jõutud. Googel üakkus nüüd suurt ringi põhja, et raha mitte maksta aga kuna päris mitu silda oli valikus siis üks neist ehk peamine sisenemistee sai valitud. Krdi guugel, keegi münti ei küsinud ja nii sai Philly pinnale jõutud.
Linnaga oli ainult üks plaan, Rocky Balboa (muide sel nädalal see seriaal tv6s nähtav).
Peale silla ületust sai korra peatus tehtud tänava ääres, et paremini aru saad kuhu poole liikuda. No üldiselt tundus asi lihtne v.a. see, et info valguses, kus üks tähtsamat sorti eesti asju mikide juures ajav tegelane oli seal ka käinud ning parkinud kuhugi Kunstimuuseumi vahetusse lähedusse (seal see kuju asub). Peale visiiti aga oli sunnitud tunnistama fakti, et oops, autol aken katki ja osad asjad on omapea linna peale laiama läinud.
No, sai võetud siis plaani, et paneme auto kuhugi parkimismajja ja liigume jala siis pisut. No väike tiir ja kunstimuuseum juba käega katsuda aga krt ühtki autode majutust ei ole. Sai pisut veel liigutud ja lõppeks hoopis üks plats tasuline ja kodanikuga puha leitud kuhu auto jätsime. See aga tähendas, et ca kilomeeter plussiga vaja jalutada, mis iseenesest polnud probleem, ilm oli ilus ja sai ühtlasi ka linna natuke näha. PS: kes tahab võib juutjuubist vaadata, mis kant see philly on, vähemalt äärelinnad on paras peldik ja sinna alla läheb ka Baltimore. Kesklinn aga suht ilus ja tore, nagu ikka mikide suuremate linnade keskpunktid. Eks igast kaader hoitakse või püütakse hoida turistide silma alt eemal.
No sai siis jõutud kunstimuuseumi juurde ja Rocky asus paremal pool treppe, kohe alguses. Filmis toimus kuju avamine üleval platsil. No kohustuslik abistav oli kohe valimis pildistamise teenust pakkuma, aga kohe kindlasti sobiliku annetuse eest, millest teavitati hiljem. Olles selliste lahendustega kursis sai fotosessioon omavahenditega tehtud ja vajalik umbkeelsus näole manatud. Küll aga osad pesakonnad olid varmad seda teenust kasutama.
Peale seda siis jalutasin trepist üles, 72 astet olid omal kohal nagu lubatud ning üleval oli siis kuju asemel ainult Rocki jalajäljed pronksi valatud ning tänavaga liidetud. Ülevalt avanes ilus vaade linnale, mida võib ka filmis näha.
Peale seda sai liigutud linna poole ja just avanenud vaate suunas. Esmalt oli üks päris äge kuju -purskaev, mis osutus Washingtoni nimeliseks. Seal pakkus üks valge ja reisija olemusega inime pildistamise teenust ja tõenäoliselt oli see mündivaba pakkumine aga ei võtnud ka sellest vedu. Peale seda monumenti oli parkla ja seal oli näha teatavat aktiviteeti. Üks kohalik miilits sebis ning pesakond pisut kurbade nägudega vaatas kuidas nende auto ümber toimetati. Tundus tuttav case olevat, aken autol katki ja mingi kogus isiklikke asju olid oma teed linna peale lahkunud. Seega, kui satute sinna siis see parkla jätke heaga vahele, oli teine tühja võitu samas ki tänavad olid kinni pargitud, ju peale turisti keegi seda ei kasuta ning valvsad ning saamahimulised silmapaarid ootavad teie lahkumist turvalisse kaugusesse, et teie varast teatav osa endale inkrimineerida.
Nüüd algas Benjamin Fraknlini parkway, mis iseenesest päris tore, sest mõlemal pool tänavat vist kogu maailma riikide lipud koos nimetustega. Muide need lipud olid seal juba Rocky filmi tegemise aegu nagu teleekraanilt sai tähele pandud. Mis iganes taust sellel ei ole on see juba pikaajaline teema.
Sai mõnuledes kulgetud kuni pea tänava teises otsas, enne kui kõrgemat sorti majad hakkasid jäi üks kohvikulaadne asutus silma kus siis väike kohvi ja mingi magus asi konsumeeritud. Päris chill olemine oli. Sealt edasi sai mindud ja ühtäkki mingi seltskonnaga lähestikku satutud falgusfoori taga. Krt, soomlased. No ei saa ilma nendeta rsk.
Ei hakanud mingeid sõprussidemeid looma ja kulgesime omasoodu edasi kuniks parkla vastu tuli ja auto oma valdusesse puutumatul kujul saadud. No nüüd oli vaja linnast minema ja lasin end googlil siis juatada. No algus oli kena, kunstimuusemi külje alt jälle mööda ja nii edasi. Mingi kahtlase nimega jõgi oli seal, millest üle vaja saada. Sai liigutud pikalt jõe kallast mööda ja ... valisin vale koha sillale pööramiseks. Sai atutud mingisse kanjonit meenutavasse kohta kus kõik sõitsid suht kiirelt ja tagasipöörde võimalus null. No lõppeks saabs mingi rist ja siis teine ning peaaegu kellegi hoovis sai tagasi pööratud, et kogu see tee uuesti läbida. Onnestus ka jõest kuivalt üle saada ja siis pikk sirge, et linnast välja. Ilge molutamine, pmst punases laines kulgedes aeg tiksus aga miile eriti ei kogunenud.
Praegu saab tunnistada, et sõitsin mingeid lambi teid pidi teadmata kuhu õhtuks välja jõuame. Kuna kaarti lugesin ma ise siis iga kohtu kuhu sattuda oi õige :D. Pmst tee nr 30 oli esialgu sihikul. Mingi hetk tekkis söögi järele vajadus ning sai siis otsitud miskit. Algselt pakkus google üht Dinerit aga see tundus kuidagi inimtühi seega sai miski Applebee sarnane asi leitud.
Seekord oli kõik vinks vonks ja mingeid IHOPi sarnast molutamist ei toimunud. Juhatati lauda ning saabus ettekandja, kes mees . Igati tore tegelane aga mingid tikid küljes. Juttu alustas rahulikult aga ühel hetkel hakkas koha peal tammuma ja kõikuma . Aga noh see oli tühitähi erinevalt IHOPi keskmise suurusega noortest vaalades, kes midagi ei teinud. Muide see kohvik, kus Phillys sai kohvi võetud oli leti taga vanemat sorti naine, kes oli ütlemata muhe tegelane.
Söödud, joodud ja hiljem kustud ka lasime sealt lipet ning kulgesime siis lubatud kiiruse piires läände. Pmst passisin momenti millal nina lõunasse keerata. Liiga vara ei tahtnud, sest Baltimore polnud plaanis väisata aga iga krdi teejup lõunasse tahtis vägisi seda teha. No sõitsime ja hakkas juba hämarduma kui ühtäki läks lõbusaks. Amishid ilmusid välja oma kaarikute ja tõldadega. Mingi hetk hiljem tekkis arutelu, kas nad ka ratastega sõidavad või ainult kaarikutega ja siis vuhises vastu noobli tõuksiga kodanik. Seega mingid rattad neil lisaks kaarikutele on veel kasutusel. Pealegi, oskavad nad oma tõuksid ja kaarikud ilust laternatega varustada, nii et nad hämaruses-pimedas on ilusti eraldatavad.
Nu mingi koha peal sai peatus tehtud, mis meenutas rest aread, ja vaatasin siis lähikonna öömajasid. Sai valitud koht nimega Frederick, mis enam kaugel ka polnud. Tegin bronni ära ja sai edasi liigutud. Öömaja pakkuja oli Country inn, mis igati noobel v.a. see, et krdi külmik tekitas korralikku lärmi. Hommikusöök aga oli mikide mõistes igati korralik, nii, et polnud väga põhjust nuriseda ühe tohlakast külmiku üle.

to be continued...

[antoonio]

VOL 6.

Hommik motellis algas siis söömise jms. Samuti jahtisin kardinale motelli hoovis. Askeldasid koos kohalike varblastega seal. On sellised paksu varblase mõõtu punased linnud.
Pildiseeria tehtud sai edasi liigutud. Miski hetk sa Maryland otsa ja tuli vastu Virginia kuid ei läinudki kaua aega kui lõpuks, 6 aastat hiljem plaanitust sai 41 osariik kaardile - West Virginia. Enne seda See krdi 40 osariiki püsis ikka rämedalt kaardil ning 2017 kui DC-s sai oldud segas ilma kaarte nii, et ka AC, Philly jne pidid oma aega ootama.
Alustuseks jäi Bolivar'i nimeline külake ette. Võimalik, et kandis linna nime aga sildi järgi koht aastast 1825 maailmakaardile kantud. Päris lahe külake oli, mingi Potomaci jõgi oli ka seal lähedal. No tegelt on seda jõge juba korduvalt ületatud ja voolab see ka DC-st läbi.
Huvireis tehtud liikusime edasi lõuna poole. Kuna plaan oli elu huvitavaks teha siis suuri teid pidi ei sõitnud vaid igast 600ga algavad teed, mis tundusid nii kolmanda või neljanda järgulised olevat siis neid pidi sai sõidetud.
Pmst sai Apalatšides kulgetud. Tegemist muidugi pika mäeahelikuga ning ka varemalt üht või teist pidi seda ületatud aga seekord oli asi lõbus. 6 aastat varem oli sihikul Damn road to Tennessee eh kNC ja TN vahelin teejupp Dragons tale. Nüüd aga oli asi veel mõnusam. Pmst terve päev sai sõidetud nagu kardirajal, ainult kõrgused käisid pidevalt 200-1000 meetri vahel. Kiirust lubati ka 55mph pidevalt (draakonil ainult 35mph), mis tähendas + märki seal taga. Lõbus, krt väga lõbus ja siin kohal peab kiitma seda Broncot oma haleda 1,5lirtsuse motoga. Käitus adekvaatselt, suutis vedada ilma kiunumiseta ning ei hakanud kuidagi kuumaks ka minema. Ühesõnaga oli päris tore eriti kui tekkis rida kalletega kurve mida sai vajadusel otseks sõita kui kedagi vastu tulemas polnud. Imelik, et naine sõna ei võtnud selle tivoli tuuri peale. Varasemalt on ikka palutud vaiksemalt võtta sellistes kohtades :D.
Mingi hetk jäi ette miski subaarik. Raip venis nagu kaameli tatt. Lõppeks sai temast mööda surutud, mingi redneck oli roolis ja mulises telefuuniga. Pisut hiljem vist võttis herned ninna j otsustas järgi sõita. Ma siis ka võlgu ei jäänud ja sai seda broncot vähe edevamalt piinatud ning ka redneck väsis suht kiiresti ära. Muutus täpiks peeglis tasapisi.
Mingi hetk oli ka tee muutus üle suurema tee , mille ka pisut vaja kulgeda oli. Sai sel teel pisut sõidetud ja kohustuslik tanklapeatus tehtud, milleks oli vaja kuhugi kõrvale end sebida. Sõidan pärast suurele teele tagasi ja vaatan mingi aja pärast kaarti, rsk. Jummala valesti sõidan. Pmst oli vaja sealt tankla juurest lahkuda pisemat teed mööda mitte suurele teele tagasi tulla. Aju oskab ikka vahel üllatada. Seega esimene tagasipöörde koht ja tankla suunas tagasi. Edasi läks juba toredasti. Varsti olid jälle tuttavad kardirajad jne.
Mingil hetkel kuskil somewhere nowhere oli jälle miski tankla. Tõelina maakate oma kus igast trumpi jms toredat nänni. Sai isegi koma teist võetud.Lisaks sai viisakas vormis üks koogitükk soetatud. Naisel eesti aja järgi sünnipäev algamas seega vaja õigeaegsed õnnitlused edastada muid ei tia mis ... :D.
Venitasin siis seal passimisega senikaua kuni eestis kuupäev muutus ja kohustuslik rituaal sai tehtud. Nüüd võis edasi sõita. Üldiselt oli aga tahtmine midagi süüa seega vaja mingi suurem küla leida. No ühe suutsin leida kus pakuti päris mitmeid toidukohti ja üht starbucksigi. Sai valitud mingi diner, no ei olnud just parim valik aga midagi eriti ameerikalikku kodust asja sai söödud. Kõrval lauas resideerus keskmise vaala suurune naine, kes oma outfitiga sobituks suvalise slaavi hõimu liikmeskonda. Krt teda teab mis hõimu esindaja ta täpselt oli aga hiljem puges ta sirgelt ühte pick up'i milel tagumise ukse klaasile oli trumpi pilt kleebitud, justkui ta istuks seal autos. A söögi koha kohta võib ju kiunu panan samas oli seee kohalikek puupüsti täis. Ju maitsemeeled pisut erinevat teed läinud. Pärast sai selel küla vahel tuldud teed tagasi sõidetud ning üllatuseks ka üht nähtud. See tuletas meelde, et terve päeva kohta üks on vähem kui kilulinnas neid näha saab ja erit kui see ainumas on kahe kohaliku mendi hallata. Olgu öeldud, et kuni järgmise päeva mingi ajani kui Virginiasse sai jõutud jäigi see ainumaseks Lääne Virginias. Seega, hea koht kuhu emigreeruda kui kohalik vargabande kogu riigi lõplikult riigi on ära varastanud. Remarki korras olgu öeldud, et kuigi DC on igast asendist samasuguste varaste nagu meil stenbokis pesa ning kõik liberaalsed hälbed vaat, et kohustuslikud siis DC lähiümbrus on täpselt vastupidise hoiakuga. DC-d võib võrrelda Lesotoga, mis ümbritsetud Lõuna Aafrikaga :D.
Edasi aga läks aeg järjest õhtusemaks ning tekkis dilemma kuhu end ööseks majutada. Bookingu järgi siis sai hakatud vaikselt valima erinevaid linnakesi I64 peal, mis varsti hakkas ette jääma. Seega valikutes olid päris mitmed kohad, lihtsalt tuli teed valima hakata mida pidi I64 peale jõuda vastavalt öömaja valikle. Lõpuks jäi sõelale Lewisburg ja sinan me pimeduse katte varjus laekusimegi. Majutus jällegi viisakas, et ei midagi erilist aga kiunu panna ka põhjust polnud. Omiku sai endale vahvleid küpsetada ja muid motellides tavapäraseid asju konsumeeritud.
Tegelt üks asi meenus, muidu oli motellis kõik hästi aga krt nende kanalisatsioonist aru ei saanud. Alguses arvasin, et nende poolt pakutud seep lõhnab naljakalt, siis, et vesi kraanist. Mõlemad eeldused ei pädenud. Lõpuks sain aru, et kui vesi kraanist voolama panna siis valamu äravool hakkas veidrat aroomi eritama. Ei jaganud lõpuni matsu, mis huvitav fenomen see nüüd oli. :D

to be continued....