Kui teepealsed ülinapikad
välja jätta, siis oli tõesti tore üritus. Loodan väga, et ma eriti kellegi tuju nüüd ära ei riku, aga grupisõidu kultuur oli küll nullilähedane, kui mitte negatiivne.
Minu nägemus oleks asjast selline.
Kuna Ain on suuremalt jaolt selle supi kokku keetnud, milles me oma kulguritega helbime, siis kolonnis sõidul on esimese auto koht tema oma. Oma soovi, tahte, või äranägemise järgi võib ta panna ka kellegi teise esimeseks, kes teab, ja tunneb teed, kuhu on tarvis välja jõuda. Enne teele asumist lepitakse kokku kas kindlad peatuskohad, või umbkaudne kilometraas, kus seisma jäädakse. Kui kellegil tekib kannatamatu vajadus seisma jääda, siis ta seda ka teeb. Teised sõidavad edasi. Kui on tehniline rike, siis annab ohukatega märku ja kõik jäävad seisma ja leitakse lahendus edasise suhtes. See koht, kuhu suundutakse, ei liigu eest ära, kõik me jõuame sinna peaaegu üheaegselt, see tähendab seda, et pole vaja teha kolonnis omavahelist mõõduvõttu. Kolonni mõte ongi selles, et kulgetakse sihtmärgi poole rahulikult ja pingevabalt, pakkudes kaasliiklejatele silmailu. Kui jääb teepeale ette võõraid linnu, mida on vaja läbida, siis sätitakse kolonn kokku selliselt, et üle teatud auto jääks keegi, kes linna tunneb, see päästaks ära viimases hädas üle ristmike kimamise, et mitte üksi võõrasse linna seiklema jääda.
Selline mõtteke lihtsalt.