Korra eelmise päeva juurde tagasi minnes siis sai arutatud seltskonnas seda eestlaste punti ja üldiselt jäi kõigile mulje, et midagi just kui oli valesti ja mina kui üks vandenõu teooriate leiutajatest pakkusin välja, et ehk oli see kodanik, keda viis aastat meerika polnud ära rikkunud ehk omamoodi illegaal seal riigis. A võibla oli see lihtsalt nende organismide eripära. Samas, nii jubedad need motelli hinnad pole, et kolmekesi ei võiks endale mugavamat olemist kui rüüselri iste lubada.
A tühja kah.Olulisem teadmine tuli sellest, et põhja Arizona on kohati teises ajavööndis kui ülejäänu Arizona (see on ainuke osariik, kus kellaga ei mängita ja see tõttu ollakse kord Pacific kord jällegi Mountain time zone'is. Ju põhjas, mingis indiaanlastega seotud piirkond mürab kellaga nagu muud meeriklased ja jewropiidid.
Sai siis lõppeks Monumentide kanti liigutud, mõningane raha selle eest loovutatud ning siis pisut ringi vaadata. Kuna ilm oli ilus ja auto vähe nooblim s.t. kõrgem siis sai ette võetud ka monumentide vahel tiirutamine, mis eelmisel korral vastikult treppis tee ja mitte kõikse parema ilma tõttu üsna lühikeseks jäi. Igatahes kulus tubli kaks kolm tundi, et kogu tiir (ca 17 miili) ära teha, ning erinevate John Wayni filmidest pärit vaateid nautida.Samuti sai end haritud formatsioonide osas - osaliselt. Suuremad latakad on mesa'd, nendest väiksemad on butte'd ja siis oli ka oma nimetus jäänukite kohta, millede nimi ei taha meenuda, aga ehk siis kui algul on mesa, siis saab temast butte (hääldus bjuut mitte butt nagu arvata võiks
) ja viimane faas enne lahustumist on siis see mille nime ei mäleta.
Igatahes oli asi seda väärt, et see tiir tehtud sai.
Lisaks looduskaunitele vaadetele, olid seal kohaliku hõimu esindajad oma näputööd müümas. Üks neist oli tore naisterahvas, kelle rõõmuks ta koma teist ära müütas, kuigi nii münigi ehe oli peaaegu et muidu saadud, sõna otseses mõttes. Teises kohas aga arvas müügimees, et naestele pakub kõikse rohkem huvi asi millele ta oma töntsaka sürme suunas ning kähiselvat-rämedalt Gorilla kraaksatas. Mine hullu tea, mis huvid tal selleks olid. Rohelistest kupüüridest ükski seal omanikku ei vehetanud.
Tarvidu söögi järgi, sundis seal asuvat toitlustusasutust külastama, kuid veidral põhjusel otsustati seal päevase ja ühtuse pea söögikorra vahel pea nelja tunnist vahet pidama. Seega sai sealt punuma pandud ning siis vastupidises suunas liigutud võrreldes sellega, mis paar aastat tagasi sai sõidetud.
Läbi mingite kohaliku tähtsusega teekeste sai sõidetud Four Cornerisse. Siinkohal peab tunnistama, et mu mälu pettis mind üks jagu ning tänu sellele, et süüa ei antud ünnestus sinna nelinurka jõuda, umbes kümme minutit enne sulgemist, ning piletitädi meilt sissepääsu eest raha ei tahtnud. Minu peas oli jäänukmõte sellest, et asi avatud kuni päikeseloojanguni, naine väitis et mingi jube varajane aeg. Nu temal oli õigus, sest kell viis oli see varajane aeg, mil hõim väravad sulges.
Nu sai pisut seal nurgas aeletud ning siis edasi, või tagasi, sest nimetet koht jäi kõige idapoolsemaks pikkuskraadiks sel korral.
Kuna järgmisel päeval oli plaanis Suurde kanjonisse jõuda siis oli päris mitu variant kus ööbima jääda. Kuna pakkusin välja võimaluse, et omiku võiks kiiresti sebida end läbi kivistunud metsa, siis sai suund I40 peale võetud. Et sinna jõuda võttis see tubli krt teab mitu tundi aega. Ehk sisuliselt sai läbitud teekond mis ühest eesti otsast teise ja pisutrohkemgi oli. Mingis suvalises kolkalinnas sai lõppeks ka mingis hiinlaste süüki konsumeeritud. Enne seda sai aga mingi kohaliku indiaanlase šittadiktsooni kuulatud. Ajas vist toredat juttu aga lõppeks tahtis ikka münti saada nagu algusest peale arvata oli. Lisaks sellele oli kaasatud ka mingi koerte punt kes ilmusid kambakesi ei tea kus kohast kui ma just corn dogi konsumeerima hakkasi. Õnneks mina võitsin ja koerad lahkusid teadmata suunas.
Igatahes sai kuskil Holbrookist idas asuvasse motelli end sisse möllitud ning uut hommikut ootama jääda.