Kuna esimesed sõidud on tehtud ja paak ameerikamaa ämblikest puhtaks loputatud, siis tahaks jagada esimesi muljeid ´70 aasta Eldoradost. Kindlasti olete kõik sellist autot piltidelt näinud, mõni ka käega katsunud aga küsimus jääb – mis loom see Eldorado on ja kuidas teda süüa?
Võrdlen teda eelkõige oma igapäevaliikuri ´93 Fleetwood Broughamiga (kuna viimase aasta ja ülegi olen igapäevaselt selle autoga ringi liigelnud)
Kõigepealt autost üldisemalt: Kerele, mida esmaesitleti 1967 aastal, jääb see aasta viimaseks. 1971 aastal tuli tootmisse uuendatud kere. Disain sellele ajale iseloomulik – pikk kapott, lühem saba, teravate tiivaotste ja stangega nina, küljejoonel domineerib pikalt tagaakna kohalt algav tiivavorm, mis lõppeb teravate kiilukujuliste tagatuledega. Tagaosa jookseb keskele teravalt kokku, murdes ka tagaakna keskelt teravalt kanti. Kui nüüd võrrelda FWB-ga(Fleetwood Brougham), siis on tegu täiesti erineva autoga – kere pikk ja sihvakas, kaks VÄGA laia ust vs. FWB matsaka täis puhutud vaala kujuga. Pikkuse poolest sarnased (5,717 vs. 5,613 FWB kasuks), isteasend Eldorados märksa madalamal.
Salong – Eldorado sisemus on selle aja kohta äratuntavalt luksuslik ja mugav. Mitte „kullatud miljonäri“ mugav, vaid stiilsete joontega, sportlikult mugav. Selgelt loetav näidikuteplokk, kus igas asendis selgelt loetav spidomeeter, bensiininäidik ja kell – mida muud selle aja juhil ameerikas vaja oligi, peaasi, et paak täis ja aega laialt käes. Õli- ja temperatuuri kohta annavad teavet idioodituled, mida ma küll miinuseks pean (seda ka FWB puhul). Tahhomeetrit võis sellel ajal näha vaid päris sportautodes, seega teda Eldoradosse, kui „härrasmees-sport´i“ ei pandud. Üles-alla ja sisse-välja reguleeritav rool, küll pisut peenike tänapäevaste paksude rõngaste kõrval, kuid tänu tugevasti võimendatud roolile mõnus kahe sõrmega kruttida. Kõik aknad käivad vana hea elektri jõul, siit Eldoradole pluss – ta tagumised „kolmnurkaknad“ on ideaalsed suitsetavale inimesele – tuult selga ei puhu ja suitsu tõmbab hästi ära. Armatuurist leiab veel konditsioneeri rattakese ja cruise controli reguleernupud. Autol on twilight sentinel, option, mis lülitab tuled automaatselt sisse, kui hämardub, samuti jäävad esituled mootori välja lülitades lühemaks või pikemaks ajaks tööle – et oleks turvaline kodu ukseni minna. Samuti on tal olemas headlight dimmer – mis siis vastavalt nimele pimedas kaugtuled lähideks (ja vastupidi) vahetab – kõik ikka juhi mugavuse nimel. Muide, see option, mida tänapäevalgi vaid väga kallitelt autodelt võib leida, on Cadillacil kasutusel juba 53ndast aastast – midagi nad siis ikka tehnikast jagavad. Veel üks tore nupp on põrandal, millega raadio kanaleid vahetada saab
raadioid oli sellel aastal mitut masti – AM, AM/FM ja AM/FM/ 8-track cassette. Vaid AM raadiol polnud jaamade mälu.
Tänu esiveole on Eldorado salongi põrand tasane ja ruumi jätkub lahedasti kuuele. Seda vaatamata teistest Cadillacidest lühemale kabiinile. Istmed Cadillacilikult suured sohvad, tõsi küll märksa õhemate seljatugedega, kui teistel mudelitel. Eks seegi peaks sportlikkust väljendama.Esiiste loomulikult kuues suunas reguleeritav, nahk ja elekter, ei mingit hinnaalandust. Rooli taha istudes saab selgeks, et inimesed on aja jooksul pikemaks kasvanud – minu suht keskmise pikkuse juures jääbmu tavalisest FWB mõnusast lösutavast asendist tagasuunda reguleerimist väheks – tahaks veel nii 5cm juurde. Taga istuda on mugav, jalgadel ruumi piisab, olemas on oma tuhatoosid-süütajad ja pisikene kolmnurkakengi (millest tundsin suurt puudust oma ´90 Eldorados). Kuigi Eldorado on mõeldud mahutama 6 inimest, siis kõige mugavamalt tunnevad sõitjad ennast pikal sõidul siiski neljakesi. Üks tähelepanek veel – kuigi tegu on 36 aastat vana autoga, ei kosta kõrva ühtegi kiginat-naginat. Tundub, et tegu on kvaliteetsete materjalide ja koostetööga. Samuti on müraisolatsioon korralik – ainult järsult jalga põrandasse surudes kuuleb mootori mörinat.
Nähtavus väljapoole on hea, harjunud FWB suure tagaosaga on esialgu tunne, kui mootorpaadis – tundub, et peale tagaakent lõpeb kogu kere. Tagurdada on mugav, gabariite tunnetad hetkega ja väga täpselt. Fleet nii mõnus igal juhul pole. Esiots on muidugi pikk, kui orjaaeg aga taas – hea gabariiditunnetus tuli praktiliselt minutiga (mida jällegi Fleeti kohta öelda ei saa).
Mootor, käigukast – 1970 aastal ei olnud keegi veel kuulnud midagi peagi ees ootavast naftakriisist, mis kõigi autode võimsused julmalt alla tõi. Sestap sai Eldorado endale kapoti alla Cadillaci (ei tahaks kuidagi öelda GM´i) kõigi aegade suurima ja võimsaima mootori. 500cid (8,2l), 400 hobujõudu ja 550 lbs/ft (745 nm) on tõsised näitajad ka tänapäeval, mis seal rääkida aastast 1970...
Siinkohal jääb FWB 350 mootor oma 187 hobujõuga tuntavalt alla – kuigi Eldorado karburaator (paljude vihatud Quadrajet 4MV) tahab uut sisu ja puhastamist, pole asfalti rulli ajamine mingi probleem. Kiirendus on korralik, vajuta ainult pedaal põhja ja kast teeb ülejäänud töö. Kastiks on 3-käiguline TH425, põhimõtteliselt pommikindla TH400 esiveoline versioon. Ratastele kantakse mootori vääne läbi kettülekandega vahekasti ja jämedate poolasside. Käikude vahetamine on eriti sujuv – ka selles osas jääb FWB üllatavalt alla. Kui nad sellel ajal vaid oleks 4-käigulist overdrivega kasti teha osanud...Cadillaci TrackMaster optioni kahjuks pole – seda oleks tahtnud töös proovida küll. Tegu siis selle aja ABS-ga. Lahendus suht põnev – eraldi pidurivõimendi, aju kindalaeka all ja andurid ainult tagaratastele.Arusaadavalt pidurite eest pluss Fleetile, minu Eldol töötavad kahtlaselt hästi tagapidurid (sedavõrra kehvemini esimesed) ja esimesel sõidul tööle suutsin auto ka ülekäiguraja ees risti keerata
Kokkuvõtteks, kui küsite kumb on parem auto sõita, jään vastuse võlgu. Ju siis mõlemal oma head ja vead.