Lõppvaatus.
01.Aprill. Kuna sai Vegases mitu päeva ja ööd sirgeks venitatud siis nüüd sai sealt lõpuks vehkat tehtud, ilma et see kuidagi väga rõõmustanud oleks. Igati noobel ilm oma 82F kraadiga (tänu auto näpimisele jäi nüüd teine F kraad mällu. 82F on 28C. Kunagi kooliajast on tempel, et 50F on 10C ja eks muud effid mahu kuhugi nende lähedusse siis) ning mõistliku 17-20protsendise niiskusega.
Kuna algne plaan Canyon ja muud atraktsioonid seal lähedal kah ää võtta osutus optimistlikuks siis sai nüüd tee tagasi võetud ning kõiksepealt Hoover Dam üle nelja aasta üle vaadatud. Püsib paigal kenasti hoolimata turistide hulgast kes seal kive kulutavad. Õnneks mahtusime tammile märksa kiiremini kui mul see varem õnnestus, ainult viimane lõpp oli pisut umbes a see tingitud turvakontrollist. Eelmine kord sain tubli tund või paar sealset soojust nautida enne kui kohal olin.
Auto pargitud sai end sisse pressitud kohalikust süüklast, et pudel vett kaasa haarata kuna viimane pudel jäi meid hotelli lootusetult ootama. Naine jäi õue kui mõne hetke pärast tuli ägedasti mu fotokat nõudma. Nimelt olla üks skorpion oma keskpäevasel jalutuskäigul tammi olukorraga tutvuma tulnud. Krt, esimene skorpion ja ma polnd see, kes ta leidis. Ok elan selle üle ehk kuidagi. Nu pudel vett käes ja kah õues ning seal see lülijalgne patseeris kenasti end teepealt kõrvale tõmmates. Nu varste ilmus mingi tegelane, kes vaest putuklooma siis topsi püüdis meelitada, mille peale mu tkaasa siis valjuhäälselt sõna võtma hakkas. Nu peale mu tähelepanekuid, et tegu kohaliku palgatöölisega rahunes ta maha :D ja et üritus kõigi osapoolte huvides toimus. Nu sai siis kohustuslik tiir seal tehtud ning ma va optimist arvasin, et üle tammi sõites saan teiselt pool kenasti Kingmani poole viivale teele. Krdi jänkid, künka otsas silt, et sealt sa kuhugi ei saa nii, et peale künka otsas sasuvat poekest sai tee tagasi võetud ning end teele numbriga 93 sokutatud. Kuna miski 30 miili sõdetud siis Kingmani oli veel miski 70 jäänud ning seal vahepeal ka teeots Grand Canyon Westi olemas. Vaikselt veeredes sai siis sinna teeotsani mindud. Kuskil seal teel on ka sihke mingi relvahullude tankla koos vabaõhu lasketiiruga, kus saab siis igast relvi proovida. Reklaamides automaadid ja puha, milelst saab pauku teha. Jätsin võimaluse proovimata. Kell oli kah juba mõnusasti edasi kihutanud ning teadmata arv miile Canyonisse veel. Dolan Springsi teeots leitud ja edasi. Suht sirgelt kihutas see tee siis kanjoni poole. Põnevaks tegi aga see et kui on võimalus tee sirgeks vedada siis kellegi kavalpea tõttu oli umbes 10 miiline lõik sikk sakk formaadi võtnud. Künka otsast oli kenasti näha. Loomulikult et asi veel põnevam oleks siis loomulikult lagedal asuval teel oli märgatav ruumi puudus ning üks sakk oli peris järsuks lihvitud. Ju selleks, et valvsust ei kaotaks. Tore oli see et nende sakkide vahele oli peidetud ka üks teeots Kingmani, mis tähendas, et ei pea sinna 93me peale tagasi loksuma kui sama teed tagasi laekuda.
Nu sai siis veel pisut edasi loksutud ja siis sildid et nüüd mine seda teed. Kuna see Lääne kanjon on Hualapai indiaanlaste maadel siis on see sihke kommertslik üritus. Närvi ajas muidugi see, et kui viimane põõre tehtud ning tsipa alla 20 miili veel minna siis esimeste miilide imeilus tee muundus äkitse 10 miili pikkuseks korralikult tolmavaks teeks, mis siis lõpus jälle asfalteeritud oli. Loomulikult tekkis ei kusagil üks kärss oma Mustangiga ette tolmutama ja see va idikas ei saanud aru ju et kiiremad tuleb mööda lasta. Tunnistanud ürituse lootusetuks lasin lõpuks vahe sisse. Tolmas vägevalt ja tolmu mekk oli juba seedetraktis. Kui lõppjaamas olime avastasin, et raisk, tagaaken oli pisut irvakil ja selles selline mõnus mekk suus. Ok, edasi. Kohe plati ääres oli miski telk püsti aetud kus siis raha küsiti. Paketid erinevad ning Skywalki eest raha korda 2 taheti. Kuna aga sildid näitasid, et sellel klaaspõrandaga jalgrajal kanjoni kohal ei tohi mingit pildimaterjali teha ei tekkinud ka isu neile raha loovutada (4 aastat tagasi kuulsin sellest kui ida kanjonis olin, mõtlesin, et nii hull see asi ikke pole a näed on küll). Sai siis niisama tuur võetud. Loksutati bussiga ühte vaatepunkti ja hiljem teise. Nu Kanjon sama võimas kui idas ja tekitab kummalisi tundeid. Üks põhiline erinevus siiski oli. Colorado jõigi oli läänes ikke üsna pruuni värvi seal. Ju igast muda täis. Muidu see jõeke üsna ilusa värviga oskab olla.
Niisama ringi kolatud ning kohalike hõimude algupäraseid ehitis kah nähtud kuniks buss laekus ja järgmisesse peatusesse viis. Seal sai ka väike eine pilvepiiril võetud ning ilusaid vaateid nauditud kuniks hakkas hämarduma ning sai siis bussiga tagasi algusesse veeretud.
Üldiselt soovitus, kui ringikolamine teemaks siis igatahes mõistlikum on riiklikku kanjonit, ehk siis idapoolt külastada. Seal oled ise enda peremees ja loksud mööda etteantud teed sinna kuhu tahad ja kuna tahad. Lisaks seal ka igast matkamise võimalused ning erinevalt kommertslikust läänest ka oluliselt odavam seal. Pealegi odavamale hinnale lisaks on sidas see nädalane pilet mida lunastada.
Põhjakaldal pole veel olnud nii, et mis atraktsioonid seal on ei tia ja ega sinna teab mis palju teid ka vii kogu suuruse kohta võib kaardilt mõne üksikud teejupid leida. Tegelt sama ka lõunakaldaga.
Ok suht pimedas sai siis see 10 miili tolmu jälle ära neelatud ning seal kus Kingmani silti kohtasin ka Kingmani pooel mindud. Om 30 miili oli seda teed ilma, et mingeid asustusi seal oleks olnud. Kingman kui suurem koht mõtlesin siis mõne odavama motelli leida a kurinahad seal kokku leppinud ja suht ühtmoodi kirvest esitlesid. Nii, et lõpuks sai lampi koht võetud.
Järgmise päeva plaanidesse kuulus siis Oatman ja edasi juba sirgelt LA poole, et järgmisel hommikul sealse aerodroomile suht lähedal oleks. Tänu Priidule siis teadlik, et Oatmanis keskpäeval väike palagan korraldatakse, eks püüdsin siis sedasi ka liikuda. Loomulikult tekkis kõikvõimalikke peatusi ohtrasti kuna tee Kingmanist Oatmani suht lõbus. Naisel vaja muidugi igast kaktusi pildile saada ja siin seal peatused olidki sellised. Kuskil seal kaktuste vahel tillerdades oli ühel hetkel sihke prääksatus kuulda, mis tõotas mingi looma olemasolu seal. Tegelt oli sea roadrunner, kes eputas seal ja kadunud ta oligi. Pildile ei saanud.
Olgu öeldud et see tee Oatmani on siis Route 66 kunagine osa ning ja linn ise selline lahe koht. Vot varasemast ei mäletanud, et midagi sellist seal kohanud oleks aga tundub, et miski kaevandus seal avatud. Kallurite poolt oli seda teekest mõnuga retsitud ja päris mitu korda lendas täislastis kallur ka vastu. Loomulikult kõige paremad kohad on sellised pimedad vasak kurvid eriti kui sina asud seal pool kus tühjus teepeenrast edasi. Aeg sajalt olid mõned toredad kilked autos :D.
Peab tunnistama, et linnakesse jõudsime täpselt siis kui tsirkus käivitus (tänud Priidule, kes sellest kunagi teavitas ja oma teavitus ka lahkesti kordas). Good timing.
Etenduses oli siis Bank robber, bank robber robber ja bank robber robber robber. Ilma pikemata on selge, kes kogu koore riisus :D. Pauku tehti. A enne pugutamist: We shoot blanks so, please do not shoot back. Etendus läbi siis eeslite aeg, kes siis linnakese tänavatel omapäi kolavad ning lollidelt turistidelt oma sööki nõuavad :D.
Sai ka väike eine võetud ning edasi Cali poole. Mõnus kurviline tee, ilusa kollase triibuga keskel. Nagu päris :D. Lõpuks I40 peal ja Cali piir ning 6 miili hiljem ka piirikontroll edukalt läbitud jõudsime Needlesäi linnakesse (esimesel tripil ööbisin seal).
Seekord päevavalges oli koht märksa väikse kui toona tundus. Egas, miskit edasi.
Kuskil miskis x kohas oli siis Rest Area kus hea konti sirutada. Kohe pälvis tähelepanu üks helkurvestis tegelane, kelle maopüüdmiseks vajalik riistvara näpus. Julgelt sammud sinnapoole ja uudistama, mis toimub. Selgus, et ühe suure kivi alla oli pugenud lõgismadu. Kahjuks ei tahtnud ta kuidagi oma urust enam välja tulla nii, et skooriks jäi siis auk kus madu sees. Madu kodus aga ust lahti ei teinud. Aga vähemalt skorpion ja roadrunner olid siiski nähtud. Hea seegi.
Edasi läände ja jõudsime Barslowsse, kus siis I40 oma lõpu leiab või siis alguse saab. Seal väike poetiir tehtud ning mööda I15st (see mis Vegasesse kah jõuab ning sealt edas Salt Lake ning edasi põhja vonkleb) LA poole loksutud. Kuskil peale Victorville’t meenus laulev tee. Kasutanud tänapäevase nutufoni abi selgus, et see on Lancasteris, mis just eriti kaugel polnud, aga kell oli juba omajagu hiline, nii et jääb milleksi järgnevateks kordadeks. Samuti ka death valley ja muud cali atraktsioonid. Ka area 51 jäi seekord üles leidmata, jällegi.
Päev sai lõpetuatud LA nimelise konglomeraadi suburbanis kuskil Ontariost lääne pool. Ega viitsinud otsida kah palju LAXi maad jäi (selgus, et üle 60 miili), mida sia siis hommikustes ummikutes tillerdades kolmapäeva hommikul mõõdetud. Siltide rohkuse üle kurta ei saanud ning kuskil LAXi lähedal sai siiski paak jälle kraeni kallatud. Kuigi silte just palju polnud ja siht tunde järgi sai asja võetud õnnestus seekord ilma tiirutamiseta AVISe putka üles leitud auto tagastatud, ning siis juba shuttlega lennujaama endasse laekutud.
LAX üllatas sellega, et BA ja ka teiste firmade counterid suht rahvavaesed olid. Seega sai check in kiiresti sooritatud. Leti taga oli üks kena šotlannast daam, kes meeleldi juttu ajas ning viisakalt 60 raha küsis lisapagasi eet. Olgu öeldud,et KLM küsib 100 raha. Ehk siis minnes sinna poole oli pagasit miski 17 kilo jagu tagasi tulles ca 67 kilo lisaks komateist veel käsipagasis. :D Õiglased hinnad on asja nimi.
Sai siis veel õues oldud ja sooja ilma nauditud. Ilmajaama andmetel oli 03.04 jooksva nädala soojeim ilm seal kandis. Hää seegi.
Edasi turvaväravad ja muu sealne teema. Lennuki väljumine muidugi hilines nagu tavaks saanud, kellegil paha paha, parameedikud, isiku ellimineerimine ning tema pagasi otsimine. Miski tund plussiga hiljem aga sai Ba 747 om rattad maast lahti ja edasi londoni poole. BA lennukite üle atlandi lendude istmed sobituvad minu anatoomiaga märksa paremini kui seda American Airlinesi, Delta või SASi omad. Igatahes sai mõnuga silma looja. Kahjuks ei maha molutatud aega õhus tagasi ei tehtud ning haleda 1,5 tunniga jõudsime nibin nabin terminali vahetatud. Loomulikult, et asi põnevam oleks otsustati mu seljakott põhjalikult läbi uurida. Om tosina aasta korraliku teenistuse esimene sihke kontroll. Tuli välja et pommi ja muid lõhkeaineid sisaldavaid jääknähte polnud. Ning ka kotti ununenud minikripis olnud vedelikud olid palvatusevabad. Võeti mingeid proove, mida siis seal samas mingil massinal analüüsida lasti.
Siis 3 tundi Helsinkisse ja peale paari tunnist passimist seal lõpuks Tallinnas.
Nu tlna lennujaams tuvastasime 2 oma pagasit, milledest üks sanga kaotanud. Eks see saab lennujaama toel uue kui just kindlustu tervet kohvrit kinni ei maksa. Üks pagas aga tilpnes veel Londonis, mis päev hiljem cargoteenusega Rakverre läkitati. Ka see saabunud kott oli kannatada saanud ning eks homme ülehomme peab kindlustuses käima ja selle peaksivad nad küll kinni taguma. Saab järgmine kord uue soetada ehk.
Sedasi siis asi otsa lõppes.
PS: väikese statistika panen kah siia aga miski tsipa alla 4K miile tuli kokku ja 6 osariiki. Mulle ühtki uut juurede ei tekkinud nii, et jätkuvalt 38 osariiki. Naine teenis aga 6 plussi ja jõudis 36ni. Pole paha.
Eks näis kuhu kanti järgmine tiir viib aga aus olla siis juba praegu oleks kohe minemas kui asjaolud lubaksid.:D
EDIT:
Viimane pildiraamat.
KKK
Otsi
Logi sisse
Registreeru
.
nii et loo saab varste lõpuni. Vähemalt nett on :D.
näeb välja, sõltumata temperatuurist. Samuti pea poolteist nädalat suht keskmäestikus oldud nii et praegu peaks sooritusvõime paranenud olema. Pean ainult välja nuputama, milline sooritusvõime 
