Nagu viimastel aastatel kombeks siis kevade lähenedes on USA teedel vaja ringi kolada. Nii ka seekord.
Praeguseks hetkeks juba 7s päev läbi ja hetkel Fillmore’s, UT.
Mõnesmõttes eriline trip kuna nädal enne algust oli suurem võimalus, et asi jääb ära aga ei hakka põhjustesse süvenema.
Alguse sai asi siis 18.03 hommikul kell 4 kui Rakverest Tlna pooel minekut sai tehtud, et Helsinkisse ning sealt Londoni Heatrow kaudu LAsse loksuda. Lennutunde kogunes tublisti ja mis kõige hulllem, see 11h kestud lend AA 777 lennukiga ei olnud kõikse toredam, kuna ei saanud istmega läbi. Pidevalt oli kael kange ja no fun :D. Pealegi istumine oli middel in the middle ehks siis päris keskel. Istmete konf olgu öeldud on säästuklassis seal siis 2+5+2 ja minu kohaks oli 5s loe kummalt poolt tahad.
Aj jaa tlna lennujaama kiiksude hulka kuulub ka see, et need irisevad alati ESTA pärast. Ainuke koht kus seda paberil näha tahakse ja mitte esimene kord. Kuna enne reisi sai nutufonide seltskonna liikmeks astutud siis sai talle see nummer sealt maha loetud. Kuigi tibi oli end sõlme keeramas, et seda ikka paberil näha.
Nu lõpuks LAs ku oli meeldivalt soe sai AVISe rendiputkasse auto järele mindud (läbi BA koduka bronnides oli hind märksa sõbralikum nii poole ja rohkema võrra kui Avis com või Avis ee kaudu või mis iganes muud portaali kasutades). Pakuti Tojooda Kamrit, mis oli muidugi ahvatlev kuid siiski sai selgeks tehtud, et Usas peab ikke usa käru olema ning sai Impala jällegi võetud. Ei kurda.
Edasi õhtuse rushi ajal Camarillosse veeretud ning esimese öö õigus Days inni nimelisele asutusele antud.
Järgmine päev muidugi (naise rõõmuks) oli kohaliku Outleti külastus ja sinna enamus päevast jäi ning alles õhtul sai Santa barbara ja muu sellise poole liigutud. Hommikul sai enne outletti mindud Malibusse kus Zuma beachi nimelises kohas sai kohalik kodutu ää nähtud, kes tervislikke eluviise evides magas rannas õiglase und ning samuti oli terve punt delfiine läheduses, kahjusk piltide pealt annab nende seljauimi üles otsida( teleobjektiiv vedeles autos loomulikult selleks puhuks).
Öö lähenedes sai end paigutatud meil telepurgist tuntuks saanud kohas nimega Santa Barbara.
3nda päeva teemaks sai Route 1 ehk siis serpentiin ookeani ääres. Hommikul aga sai üht koma teist infi leitud ning mõningad muudatused plaanidesse.
Santa Barbarast minekut teinud ja end 101e nimelisele teele sätitud sai mitu aega seal kulgetud. Remargi korras olgu öeldud, et Calis on põllutööd vägagi päevakorras ning korjati seal igast maltsa üles ning maasikad, sidruni ning apelsinid täitsa õige värviga puu kulge riputatud. Muide maitsevad paremini kui meite poodides giptimaalt või kus iganes pärit analoogid.
Miskis puhkepaigas sai saksamaalt pärit tsiklistidega pisut juttu puhutud ning siis edasi kohta mis meie kohalikus murrakus igati nooblilt kõlab Solvang. Kuda iganes kohalikud seda ei häälda on tegu linnaga kus kõik on nagu Taanis. Päris lahe leid oli.
Edasi siis sai tee nr 1 võetud ning paarsada kilomeetri lõbutsetud. Algul kui ma ennast Lööbina tundsin ning Impalast Sidruni mõõtu rallikat ette kujutasin sain kõrvaltistmelt hävitavaid kommentaare kui järjekordset kollast märki numbriga 25 eirasin ning pidin seletama, et ei ületa kiirust vaid ei hooli soovitusest. Samas ees loksus ka üks RV mis punnitas kah viimast võtta ja mitmed kurvid läksid sedasi, et nibin nabin ei jätnud ta paremat külge mõne mäeküljele mälestuseks.
Miski aeg hiljem aga jäi jalgu üks fjord eskort vist, kes jagas matsu ning hakkas tempot tegema. Veidral kombel oldi sellise tempoga ka kõrvalistmel rahul :D.
Nu igatahes sai lõpuks maandutud Salinase linnas. Järgmine hommik aga pisut tagasi sõidetud ning oma 3 tundi kohaliku spaa mõnusid nauditud Cali päikese all. Igatahes tunnid hiljem olin omandanud punase tooni.
Edasi põhja ning õhtu sai veedetud juba Frisco küngastel ning kohalikku kaubandust pisut uuritud ning Juhtme Auto (need mis tavaliselt ollivuudi vilmides rööbastelt maha sõidetakse) nimelises tõllas pisut ringi kulgetud. Ah jaa hotellis sai küsitud kus lähim juhtmeauto peatub siis öeldi et ainult 2 kvartalit minna ja ütleja näolt võis lugeda mõnusat irvet.
Nu igatahes hiljem oli aru saada miks see nii oli. Nu tegelt oli minna 2,5 kvartlait aga see eest igasugune Tehvandi tõus on kökimöki selle kõrvalt. Kui alguses oli pisut jahe siis künka otsas oli juba ilm väga soojaks läinud:D.
Järgmisel s.t. 4nda päeva alguses sai siis võetud pisut aega ja müratud Frisco küngastel. Lõbus oli, eriti need paar kohta kus alla sõites nägid ainult õhku aga mitte grammigi teed ehk siis ei teadnud kas nüüd on vaba langemine või mingi eriti räme langus.
Kui lõbu läbi siis sai pisut aega võetud ning Pier 39 nimelist turistilõksu külastatud. Tore koht oli kõigi oma atraktsioonidega seal hulgas ka hülged ( tegelikult vist merilõvid nagu kohalikud neid kutsuvad).
Kui seal isu otsa sai siis edasi Golden Gate park sihikul. Nu ilma gepsuta võttis see aega oma tubli tunni ja natuke peale, ja puhtalt selle pärast et tiirutasin seal lähedal nigu kass ümber pudrukausi (ilma et kass pudrust midagi peaks).
Nu GGP-s oli üks päevakorrapunkt maha pandud ja see oli Japanese Garden. Mõnus rahustav paik.
Seal rahustav doos käes sai siis edasi liigutud. Nagu ikka ei läinud kõik nii nobedasti ku vaja s.t. kui vaja pole oli neid GGB silte kõik kohad täis nüüd kus vaja ei ühtki aga noh lõpuks õnnestus end siiski punast silda ületamas leida ning peale väikest fotosessiooni nina Sacramento poole sätitud lootuses end seal ööbimas leida. Kuna selle linnaga mingeid plaane polnud siis peale öömaja muid soove polnud. Veidral kombel ei suutnud müüda interstate kimades käigu pealt ühtki onni tuvastada ja sedasi sai end hoopsi x miile kaugmalt leitud, kui mälu ei peta hetkel siis kohaks oli Roseville.
Pildiraamatu Californiast leiab siit aga pole päris kindel kuis töötab sest peale googli ringide tekitamis on mõned lihtsad asjad kuhugi ää peidetud ja pealegi viimased päevad tähendag fast wifi sama mis arvelauaga arvutamine.
PS: hetkel kuskil karu p...s Utahi kaguosas.
KKK
Otsi
Logi sisse
Registreeru
).