Cadillac Club Estonia

Kuna Antoonio reisijutte on väga hää lugeda, mõtlesin paar rida oma eelmise aasta lõpu käigust ka kirja panna, või noh pigem kopeerida

Eile ôhtuks jõudsime Dallasesse, kust sõitsime autoga Louisiana poole. Veel Texase osariigis tegime peatuse õhtusöögiks. Koha selleks valis meie sõber. Selleks oli Texase bbq kett Rudys. Liha oli supper hea, maitsesin ära ka kohaliku õlu Shiner bock. Ei ole midagi ühist eestis müüdavaga, mônus lahja ja maheda maitsega. Kell 23.00 jõudsime sellisesse linna nagu Shreveport. Selleks ajaks olime ärkvel olnud mingi 24 tundi. Magama läksime südaööl (eesti aja järgi hommikul kell 7) minul oli uni läinud kell 5 ja kuuest otsustasin teha väikesi jalutuskäigu 0naabruskonnas. Inimesed on siin valdavas enamuses mustanahalised (65-70%). Koik on väga sõbralikud, va arvatud üks rott-koer, kellele sugugi ei meeldinud, et tema peremehe hoovist piti tegin. Tegin siis lepituseks ka temast ühe, pooseeris siis koos oma sinise vestiga. Koer või asi, ma ütlen. Aga see selleks. Minu jalutuskäigu ajal tuli ligi üks rehaga mehike ja teretas ja küsis kuidas läheb varahommikul. Vahetasime paar sõna ja läksime omateed. Ma muidugi ei tea mida paganat ta selle rehaga tegi, kõik on siin nii kuiv ja riisuda minu meelest pole küll miskit. See suvi oli siin olnud viimase 90ne aasta kuiveim. Suvel olid soojjakraadid päval kuni 45, öösel oli onneks hea ja jahe 29. Rahvas on siin suht vaene ja kuritegevustase on paris palju tõusnud pele seda, kui Katriina tegi suuri ja halbu tegisid New Orleansis. Peale seda tasssiti bussidega osa rahvast lihtsalt sellesse linna ja kuidas keegi oma eluga hakkama sai sõltus ainult neist endist. Õhtuhämaruses on mõnes linnaosas kuulda kõva kisa püssipauke. Igaks juhuks lähemalt uurima ei hakka. Tänase pealelõuna veetsime südalinnas. Aa see väikelinn on 400000 elanikuga. Esmalt käisime vaba aja, kalastus ja jahinduskeskuses. Mina enamus ajast veetsin ritvade ja rullide vahel. Ja muidugi paadid, igaühe juures oli vaja peatuda ja targutada. Mis kõige rohkem ajab närvi on hind- väga väga vähe. Sellest võib pikemalt rääkida entusiastidega. Teise osa pealelõunast lonkisime niisama, käisime Nike outlet poes, kust oli loomulikult vaja igasugu spordistaffi kokku osta, hinnad muidugimõista olematud. Õhtul saame kokku suurema grupi kohalikega. Vaadatakse suurelt ekraanilt ameerika jalgpalli mingit väga tähtsat mängu. Mina ootan suure huviga, Nele võibolla mitte nii väga, aga igaks juhuks teeb praegu uinakut, et olla õhtuks valmis. Ilm oli hommikul päikeseline, pealõunal läks pilviseks, soojakraadid umbes 24, homseks pidi minema tiba soojemas, kuid oli lubanud ka pisikest vihmasabinat.

Eilne päev algas traditsioonilise hommikusöögiga, pannkoogid siirupi ja meega lisaks peekoniviilud. Hommiksöögile järgnev minu jaoks enam nii traditsiooniline ei olnud. Nimelt pühapäev on siin kirikupäev. Kuna see on suur osa nende elust ja kultuurist, otsustasin ka mina viimasel hetkel, et lähen nendega kaasa. Minu jaoks oli see kirik suur üllatus, ei olnud seal neid koledaid pilte ega ikoone nagu mina enamus kohtades näinud. Minu jaoks on kirikud kõledad ja ma ei tunne end seal sugugi mugavalt. See siin nägi välja pigem nagu nagu kultuurimaja. Saalis oli lava, millele oli sisse seadnud ennast bänd. Külastajate jaoks oli kümmekond rida pehmeid toole, mitte puupinke. Teenistus algaski laulmisega. Uks huvitav asi oli see, et trummar oli pandud mingisugisesse klaaskappi, eks seda vist selle pärast, et heli tiba summutada. Peale paari lugu tuli lavale jutlustaja, kes siis rääkis jeesusest ja tema ristist. Peale seda jälle lauldi. Teenistuse lõppedes vahetati paar sõna sõprade, tuttavatega ja mindi laiali. Järjekordselt pani mind imestama kohalile sõbralikkus ja rõõmsameelsus. Kõik tundusid õnnelikud. Ärge nüüd valesti aru saage, usku mind ei pööratud. Ma ei tea kas see on usk või lihtsalt ellusuhtumine, mis teeb nendest sellised inimesed, nagu nad on, aga selliseid oleks vaja igale poole palju rohkem. Peale teenistust sõitsime linnast välja maale. Maastik ja eluolu on siin väga sarnane lõunaeestiga. Sõitsime ühte loodusparki, et minna ujuma. Kui joudsime Lake Claiborni kohale, laius meie ees suur tühjus. Nimelt oli valitsus otsustanud avada tammid ja järve tühjaks lasta. Seda selleks, et kohalikud saaks remontida ära oma paadikuurid ja sillad, mis muidu on osaliselt vees. Ja teine veel olulisem põhjus oli koristamine. Kogu järve põhi koristatakse aastate jooksul kogunenud rämpsust. Seda tehakse umbes iga 5-10 aasta tagant. Nii palju siis kalapüügist. Egas midagi, järgmiseks otsustasime teha metsas pisikese tiiru. Kohalik pere isa ütles oma naljakas lõuna murrakus "you might wanna wear orange". Pidavat palju jahimehi olema. Kui toodi välja kaks revolvrit ja jahipüss, mõtlesin et läheb sõjaks. Igaks juhuks küsisin millekgs need. Tüüp vastas ükskõikselt, ahh need on madude jaoks. Mul jooksid külmavärinad üle selja ja arvan, et läksin näost ka tiba valgeks. Ma olin tossude ja lühikeste pükstega, samas mõtlesin et vahet pole, kui madu näen saan niikuinii infarkti ja suren ära. Algul hoidsin ikka püssimehe lähedusse ja proovisin astuda samades jälgedes, ise silmanurgast jälgides iga rajal olevat roigast. Mingi aja möödududes ja madusid mitte näinuna, muutusin julgemaks. Seda täpselt niikauaks, kuni oma jahilugudega jõudis meie kohalik giid piltideni telefonis, seal oli pilt mingist kolme meetri pikkusest värdjast. Kui õieti mãletan siis vist oli see isegi lõgismadu. Jälle külm higi seljal ja otsa ees. Hea et minu käes sel hetkel mingit relva polnud, põõsastes ragistas miskit, ma oleks puhtalt profûlaktika mõttes pidemetäie sinna tûhjendanud. Olevat olnud kitsed. No ma eita, kes nad olid. Mulle kui eksperdile väga tundus madudekarja moodi olevat:) õnneks sai see jalutuskäik õhtuhämaruse saabudes läbi ja istusime autosse, võtsime suuna linna tagasi. Õhtusöögi kohaks valiti seekord austri baar. Mina läksin kindla peale välja ja võtsin veise steigi. Lisaks närvide rahustamiseks erinevaid Louisiana õllesid. Täna juba mõne tunni pärast võtame suuna New Orleansi

Kuna enamus üleeilsest päevast möödus interstate'i pidi New Orleansi poole vurades, siis suurt midagi muljetada pole. Paar märkust siiski. Inimesed on siin ikka nii mugavad ja et ei peaks tegema jala ühtegi sammu, on olemas drive in apteegid, pangad sularaha toiminguteks ja lisaks ka pangaautomaadid. Kas tõesti on siis nii raske teha paar sammu. Kiirteed on igavad ja minu ning kindlasti paljude teiste jaoks on kurb uudis see, et endisest ameerika autotööstusest pole enam jälgegi. Kõik linnad ja teed on Jaapani prahti täis. Usakatest ainult kastikad ja maasturid, neid on väga palju. Väga harva kohtab mõnda sellist isendit, mis teeb südame alt soojaks. Õhtuks jõudsime linnakesse nimega Huoma, mis on tunni kaugusel New Orleansist. See on cajun'ide linn, kes käinud siis see teab kes need. Kes ei ole vaadake Discovery pealt saadet "swamp men". Eile hommikul suundusime varakult New Orleansi, et linnaga esimene tutvus teha. Nii pea kui jõudsime Burbon streetile, tuli minu juurde üks naisterahvas ja küsis oma naljakas venivas lõuna murrakus "excuse me sir, did you notice the sign before". Hämmeldunilt küsisin, et mis silt see oli. "it's a party street and you look too serious for this street. Maybe you want Spanky and Slappy to entertain you". See oli keset päeva, eks näis mis seal õhtuhämaruses toimub. Jalutasime terve päeva ringi french quarteris, sõime head ja paremat, loomulikult said proovitud erinevad õlled. Ja endalegi üllatuseks pean nentima, et siiamaani proovitutest on lemmik nisuõlu Blue Moon. Külastasime ka sellist kohta nagu House of Blues, kus lahke ettekandja oli nõus tegema ka väikese tuuri- võimas. Enne kui hakkas pimedaks minema otsustati teha ring hobusekaarikul. Olin suht skeptiline, aga järjekordselt sain meeldiva üllatusene osaliseks. Tädi kes seda kaarikut juhtis, rääkis igasugu lugusid. Peatusime igasuguste ajalooliste hoonete ees, lisaks ka maja eest mis kuulub Brad Pittile. Natuke pikema peatuse tegime ajalooliselt väga olulise maja eest, see oli kõige vanem baar kogu Ameerikas. Loomulikult ei jäänud tellimata ja proovimata kurikuulus rummikokteil Hurricane, õnneks läks Nele jaoks lõpp kangeks ja sain selle ka omale Hullult hea. Ööseks sõitsime tagasi Huomasse, kuid täna bronnisime omale hotelli kuni laupäevani kesklinna ja nüüd linna peale seiklema.....

Mõne tunni pârast jâtame selle toreda linnaga hüvasti. Eile käisime paadiga soos alligaatoreid otsimas. Nagu piltidelt näha Nele leidis omale lemmiklooma, kellel oleks tore Sakus, meie hoovis ringi joosta. Õhtusöögiks valisime koha kus pakuti värskeid mereande. Menüüs oli huvitav see, et väsketel asjadel polnud hindu, vaid oli kirjas, hind vastavalt turu hinnale. Eelroana proovisin mina ära alligaatori saba- maitsev. Põhiroaks crabcakes- veel maitsvam. Nele võttis grillitud krevetid ja meie sõpradest üks tellis keedetud ja teine bbq krevetid. Ja need krevetid olid ikka suured, polnud varem näinudki selliseid. Peale õhtusööki läksime muusikat kuulama. Selleks, et sisse saada, ootasime kõigepealt mingi 40 minti tänavale tekkinud järjekorras. Ja täpselt enne meid olid viimased kes sellele seansile sisse lasti. Kuna järgmisele kontserdile olime järjekorras esimesed otsustasime oodata ära, kui juba sai tuldud. Ja see veel üks tund ootamist oli kõike seda väärt. Seda on võimatu sõnadega kirjeldada, seda peab ise kogema ja nägemga. Ahjaa, kohaks siis Preservation Hall, mis mahutab umbes sadakond inimest ja kus majabänd mangib jazzi ja bluesi. Peale seda suurepärast muusikaelamust, oli magustoidu aeg, Cafe du Monde olevat ka üks kohtadest, kus tuleb siin olles ära käia. Kuna mina kohvi ja sooja ilmaga ka muid kuume jooke ei joo, siis mind jättis see koht suht ükskõikseks. Tellisin omale mõned pontsikud, mis olid kaetud kuhja tuhksuhkruga. Ma pole muidugi mingi kohvikuekspert, aga tehke mos tahate, vähemalt mu arust on Nõmme sõõrikukohviku omad on kordades paremad. Nagu juba ennist öeldud jätame New Orlensi ja selleks korraks ka oma sõpradega hûvasti. Ja nüüd juba kahekesi suundume läbi Mississipi ja Alabama osariikide Florida poole. Ja nüüd lähmegi selle umbes 1500 km-se tripi jaoks sobivat rendiautot otsima.

Vahepeal oleme jõudnud otsaga Miamisse. Orlandos sai külastatud theme parki Universal Studios, kus sai ennast loksutatud igasugustel atraktsioonidel. Õhtul tagasi ööbimiskohta sõites põikasime läbi Premiere Outletis. Nele arvates see oligi paradiis. Kõikide firmade outlet poed, koos meeletude allahindlustega olid koondatud ûhte kohta. Ja lihtsast läbipõikamisest sai mitu tundi. Õhtul lihtsalt pidin ennast hea vastupidamise eest premeerima Jack Danielsiga. Lisaks ka väike öine suplus basseinis. Järgmise päeva veetsime rannikul erinevaid randasid pidi luusides (cape cannaveral, cocoa beach) ja õhtapoole otsustasime ka Kennedy Space Centeri üle kaeda. Õhtul tagasiteel Orlandosse saime väikese vihma kaela, mis hommikuks oli asendunud selge taeva ja päikesega. Esimese osa teest Miamisse kulgesime mööda interstate'i. Maha keerasime kui viidad näitasid West Palm Beachi ja seal Miamini sõitsime rannikut pidi, kus sai uudistatud rikkurite villasid ja nende erarandasid. Oskavad ikka elada kuradid. Tänaseks siis esimene rannapäev koos mitmete ujumiste ja kerge päikesepunega nahal seljataga. Ja kohe kohe uuesti randa, seekord ratastega ringi uitama. Ilm järjekordselt pilvitu ja päikseline. Soojakraade ligi 30. ELU ON ILUS MA ÜTLEN.

Ja saabki selleks korraks see seiklus otsa. Praeguseks olemge Fort Lauderdale lennujaamas ja astume kohe kohe Dallase lennule. Sealt läbi Detroidi ja Amsterdami tagasi Tallinnasse. Aga mis siis vahepeal tegime. Kuna mingi hetk oli puhkuse lõpuni jäänud vaid nädal, siis otsustasiseme Kariibi mere kruiisi kasuks, peatustega Jamaical ja Caymani saartel. Jamaica on äge koht, kuhu tahan kindlasti pikemaks tagasi minna, et seal rohkem ringi tripata. Kohalikud olid väga sõbralikud ja abivalmid. Muidugi peale igat liigutust mis nad sinu jaoks tegid, küsisid tippi. Et tiba rohkem näha lasime kohalikul taksojuhil end ringi sõidutada erinevates kohtades. Viis meid mingi kose juurde kus üks rasta juba ootas et näidata missuguseid kive pidi üles ronida. Ilmselgelt polnud seda vaja, kui see tehtud kutsus mind kaasa,et näidata Bob Marley nägu kalju sees. Viidates erinevatele kalju tükkidele, näe siin on nina silmad rastajuuksed jne. Ei olnud miskit võibolla oleks ikka pidanud vastu võtma suitsu, mida ta pakkus. Äkki oleks siis isegi kuninga laulu kuulnud. Ja seda suitsu pakuti iga nurga peal. Kui muust polnud huvitatud, "i have smth very special for you" some good shit, ya man" poole päeva peal lasime ennas viia randa, supper koht. Väike rannariba koos baari ja nii sinise ja läbipaistva veega. Ja kõige olulisem, neil oli seal ka paat ja wakeboard. Ei olnud nii hea kui Pärnus Vidrikul, aga siiski mõnus oli üle pika aja lainetes möllata. Ka suht korralikult näoli suure hoo pealt lennata, järgmine päev olin tõsielt kangekaelne. Kohalik ülimaitsev õlu oli Red Stripe, parim mida selle reisi jooksul proovitud.

Dallases on külm, kõigest mõned plusskraadid. Ma ei tea jah mis seal eestis veel on. Ja Saku maja pärast veel ei muretse. Kui ära läksime keerasin katlamajast kütte maha. Selle peale mõtlen siis kui mahutist küte otsas, et tõenäoliselt tulevad külmad jõulud tõenäoliselt jõuluvana 1000 liitrit kütust ei taha kinkida. No eks peab sae käima tõmbama ka hoovis olevate puude kallale minema. Ja ehk soojenavad tuba ka mõtted soojast kariibimerest ja näiteks caymanist. Seal suurt midagi peale pankade, juveeli, kella jms poodide pole. Hinnad on muidugi odavad, kui vaid raha veel alles oleks. Ja muidugi turistinänni, millele väga mina ei keskendu. Et siis seal olles otsustasime snorgeldamise kasuks. Selleks tundus kõige otstarbekam liitumine mõne grupiga. Astusime bussi ja meie 20ne liikmeline punt viidi Georgtowni äärelinna erasadamasse, kust edasi suundusime mingi katamaraanilaadse laevukesega esimese snorgeldamiskohta. Selleks olid korallid ja reef (ei teagi eestikeelset head vastet) mis murdis paari meetrised kariibimerelt tulevad lained oluliselt väiksemaks. Ikka igasugu imeelukaid ujus ringi. Olime Nelega veel viimased vees olijad, kui ma nägin mööda põhja tolmutavat stingrayd. See ei olnud väga suur, läbimõõdult ehk pool meetrit või tiba peale. Nii kui ma seda kalakest Nelele näitasin, tuli suur sôjakisa ja elu kõige kiiremad liigutused paadi poole. Olen suht kindel, kui oleks kõrval olnud Indrek Sei oma hiilgeaegadel, oleks tema vast alles poolel teel paati, kui Nele juba paadis oli. Ma otsustasin nats lähemalt kala uurida ja sukeldusin alla poole. Kuna nendel on silmad selja peal ja oletan et ta nägi mind. Miks ta muidu hakkas mulle vastu ujuma. Kuna õhk hakkas otsa saama pidin tagasi pinnale minema, ja ka paati et uude kohta sõita. Selleks oligi Stingray city, seal oli neid elukaid juba rohkem. Seal sai neid mööda põhja taga ajada ja pinna peal katsuda ja hoida. Kuna instruktorid neid pidevalt söödavad käest on nad inimestega harjunud ja väga sõbralikud. Sabast peab ainult eemale hoidma. Ahjaa sellele saare kõige ägedamad elukad on iguaanid. Neid on igat värvi ja eri suuruseid. Peesitavad hoovides, paadisildadel, muruplatsidel. Ja neid on ikka palju. Õhtupooliku veetsime enesestmõistetavalt rannakõrtsus, proovides ära kõik kohalikud heledad ja tumedamad õlud. Nimesid ei suuda enam meenutada. Ja et mitte tekitada segadust, on ikkagi minu jaoks parim õlu SASS, tehke mis tahate. Ja tagatipuks kui tagasi suurde laeva jõudsid suutsin sealt omale nohu saada, kuidas on see 30-35 kraadises soojas võimalik, mina ei tea. Ja selle töö koha pealt, lihtsalt minu laua taha isub üks suht pruuni näoga mees, kellel on savi kõigest. Ja vastu peab ta nii, et mõtted on juba järgmises puhkuses ja meeletus seikluses. Juba veebruaris India, Kashmiir ja Himaalaja. Ya man!!! PEACE

Hommikul jõudsime Amsterdami, paar tiiru vanalinnas tehtud. BassJoe asub ikka vanas kohas;) Nele otsustas veel shopata, appi, lihtsalt ei saa aru. Kuidas saab see võimalik olla, kust tuleb see jõud. Viisakusest käisin ka ühes poes ja ostsin kaa ühe asja, siis lõin käega ja tulin tulema. Nüüd kostitan ennast jääkülma heinekeniga. Seda puht tervislikul eesmärgil, kodus pidavat ju pakane olema. Peab organismi harjutama.